19 juuni 2014

Kehalisusse kadumine

Kehalisusse kaduda. Saada endale uus nägu või tegumood. Olla keegi hoopis teine. Noli me legere, mu kullake, noli me legere. Surm summutab unistused, aga ometi midagi jääb. Lõpp lammutab sõnamised, aga ometi midagi jääb. Kui kassist saab salavimm ja mehe endisest naisest üks õuduste unenägu, siis kooldub miski hirmsaimaks, kui oleks oodanud.

Karta ei tasu. Armastada ehk.

Kehalisusse kaduda. Sellesse, miks juuksed keerduvad peas ainsaks lugudemasinaks, sest kõik muu on hetkeks kaotanud mõtte. Ära loe minu mõtteid, ära loe minu sõnu, seda see vaene ja endasse kinni jäänd naine sult palub. Ega ma ei oskagi alati öelda, kust lõpeb piir minu ja selle maailma vahel, kus kõik naised on ilusad, targad ja oskavad sõnuda maailma suurimat armastust välja, ilma et nad ootaksid, et kõik mehed oleks ühtmoodi tugevad. Nad ei ole.

Kommentaare ei ole: