Hermeslikud lood

Ikka veel Nüplist kõneldes. Ikka veel kirjandusest kõneldes. Ikka veel asjadest kõneldes, mis tähtsad. Ikka veel perifeeriasse põigates. Võib-olla ma eksin, aga me keegi ei taha olla perifeeria. Veel vähem tahame olla kahe väga tugeva tuuma vahel, või nendest sündinud. Minu meelest kõige paremini iseloomustab seda kahest erinevast tuumast sündimise teemat viimase Värske Rõhu Carolina Pihelga tõlgitud Yahya Hassani luuletus "Lapsepõlv", eriti kolm selle viimast rida:
KOOLIS EI TOHI ME ARAABIA KEELES RÄÄKIDA
KODUS EI TOHI ME RÄÄKIDA TAANI KEELT
HOOP KARJATUS NUMBER
(lk 28)

Perifeeria on see koht, kus tilpneb tavaliselt tegelane, kes teeb midagi, mida ta teha ei tohi. Aga see, mida teha ei tohi, see, mis on tabu, see on tavaliselt määratud mingisuguse konkreetse tuuma poolt, millel on oma arvamus. Sellel ringitolkneval tegelasel on ka oma arvamus, mis erineb teda ümbritsevatest tuumadest ja mis ometi suudab ennast tõlkida mõlemasse tuuma. Tegelane, keda peetakse üldjuhul triksteriks.

Minu lemmikjumal kreeka mütoloogias on Hermes. Tema ongi see, kes tilpneb asjade vahel, mis on lubatud ja mis ei ole. Selles hirmsas hallis tsoonis, kus enamus inimesi ei julge käia, kust enamus inimesi laseks võimalikult kiiresti jalga. Ebamugavustunne. Hirm. Eksimisvõimaluste paljusus. Tõlkida araabia keelest (kultuurist, inimlikkusest) lähtudes taani keelde (kultuuri, inimlikkusesse). Tema ongi see, kes äsjasündinuna varastab Apollolt (sellelt va kunstide ja arstide jumaluselt, oma poolvennalt) terve karja loomi. Miks? Sest ta loomusesse on kirjutatud varastada, vahetada, karjatada. Sünnist saadik. Ilma igasuguste teistsuguste variantideta. Ja mis seal salata - ta oskab seda ideaalselt.

Pärast Apollo raevuhoogu, mille käigus ta otsib oma poolvenda kõikvõimalikest kohtadest koos oma kaotatud karjaga, leiab ta tolle lüürat mängimas. Imeline pill! Imeline oskus seda õigel ajal õigele jumalusele (ikkagi kunstide jumalus eks ole) mängida! Milline imeline atribuut! Apollo saab oma pilli, millega teda kõikvõimalikes kohtades koos portreteeritakse ja Hermes va kaubanduse jumal saab oma karja, mida edasi võimsamateks aineteks vahetada.

Sellel lool on muide palju võimalikke tähendusi minu jaoks. Aga eelkõige nii müüja kui ka tõlkija (kui ka tegelikult igasuguse looja) seisukohalt on minu meelest kõige parem ja tähendusrikkam see, et Hermes sõna otseses MÕTTES TEAB, mismoodi oma venda Apollot maha rahustada, mis on see vahetuskaup karja vastu, millega too leppida võiks. See on väga suur oskus. Seda peab evima mitte ainult kaupmees, vaid igaüks, kes tahab vähegi oma oskusi müüa. Ta peab teadma, mida inimesele tema vastas vaja võib minna. Ja mitte kartma, vaid selle välja pakkuma. Just nimelt hallis tsoonis, olles varas (sest seda ju Hermes ka oli) peab ta välja käima asja, mis teenib edaspidi Apollot.

Suhtle.

Ole enesekindel.

Tea, mida sa müüd/annad/vahetad.

Ole trikster.

Ära karda.

Nad armastavad sind või sinu kaupa nagunii liiga palju, et sellest loobuda.

Sellised Hermese lood.

Küsimus muidugi jääb, et mida peab tegema Hassan, et mismoodi peab ta selgeks tegema, et ta on hallis tsoonis, et ta ei ole ei taanlane ega araablane. Ja ometi on mõlemat! See on väga vastik, aga väga kindel küsimus. Just sellepärast ongi vaja trikstereid, müüjaid, vahendajaid, neid, kes ei ole ei taanlased ega araablased. Ja ometi on mõlemat! Kõike! Neid, kes ei ole ei seda ega teist, kes on rännul, kes on kohatud ja seekaudu kohalikud. Need, keda kardetakse, ja need, kes ise ei näita välja oma hirmu. Hermeseid. Sõna otseses mõttes. Apollode ja igasugu muude õigluse, ilu ja hea eest seisjate vastas. Ainult hermesed suudavad noile vastu anda asju, mida vajatakse.

Ene-Reet Soovik rääkis ühest toredast tõlkeluulesarjast, mis ilmus 1971-1990 aastani. Minu meelest üks imelisemaid ja vingemaid asju, mis tolle raamatusarja olematusest kõneldes (kuigi tiraaž oli võimas 5000 eksemplari mõnel juhul), räägib, on see, et keegi ei teadnud sellest enne rääkimist. Tõlkimine nagu ka enamus muid asju, mis vahendab midagi, mis loob midagi, mis kehtestab oma loodava kaudu mingi konkreetse kauba, väärtuse, mida edasi anda kas poes, raamatus või veel kuidagi, peab olema põhjendatud. Ja kui raamatusarja kokkuvõttev pealkiri on "Nõukogude luule", siis pole see minu jaoks piisavalt põhjendatud.

Kolossid on kahtlemata vajalikud, aga ainult kolossides ringi aeleda iga jumala päev, ei taha keegi, aga kui midagi muud ei pakuta, siis vahetevahel tuleb ka sellega leppida, et meil on ainult kolossid. Läänes on olnud ka võimsad riidebrändid, mida inimesed kanda tahavad, kuhu on juurde kirjutatud, mis, miks ja kuidas see kantakse. Täpselt samamoodi toimib minu jaoks ka luule ja selle tõlkimine. See on seotud tõlkijabrändiga. Selle hallis tsoonis ringisilkava enesekindla ja ennast kehtestava Hermesega. Eesti võimsamad tõlkijad, kelle tekste ja kelle tekstivalikut tahaks ikka ja alati lugeda, on tegelikult väga palju. Anti Saar. Ene-Reet Soovik isegi, Carolina Pihelgas, Hasso Krull, Hendrik Lindepuu, Mati Sirkel jne jne jne. Nende nimi annab mõista, et meie käes on see kirjandus, mida on vaja lugeda. Minu jaoks nad toimivad tuuma loojatena. Eesti kirjandust on läti keelde võimsalt ja samasuguse enesekindla hermesena tõlkinud Guntars Godinš. Läti keelest eesti keelde pole niisuguseid tõlkijaid, keda tahaks kindlasti lugeda. Miks? Sest neis pole seda va hermeslikku enesekindlust ja jultumust.

Mida ma eelöelduga siis kokkuvõtvalt tahaks ära märkida: julgege viibida hallis tsoonis ja välja pakkuda kasutades ära kogu oma isiksusepagasit seda, mis teil pakkuda on. Usaldage oma intuitsiooni ja Apollod on õnnelikud.

Surma märguandeid (loodame siiski, et mitte)

Sellenädalane kolmas mitteseedimine ehk kassi kombel oksendamine. Tundub, et ma ei saa oma kehaga mitte kuidagi läbi. Ta kohe ei armasta mind. Ja ma ei tea, mida temaga teha. Ei joonud, ei käinud peol. Sõin normaalseid asju ja jõin täiesti tavalist kohvi. Tuleb vist arsti juurde minna. Keha on koletüütu. Ei oska süüa, seedida, seksida, valutab igalt poolt, pragundab hambaid ja annab kogu aeg märku, et midagi on viltu. Ohjah.

Jagamise hetked

See on naljakas, kuidas inimesed vaatavad tagasi. See on naljakam, kui te arvata oskate. Nad vaatavad sügavale silma sisse. Vaatavad kummalise naljaka olemisega, kui öelda neile päris südamest. "Head käsitööd!" "Head joonistamist!" "Head itaalia keelt!" "Head eesti keele grammatikat!" Ja siis nad tunnevad, et oma ostukihelust ja unistusi tuleb minuga jagada. "Ei, see on kingitus!", "Noh, ma tahan oma tütrele Itaaliasse külla minna!" "See on ühele imetoredale lätlannale, kes tahab Tartu ülikooli eesti keelt õppima minna!" ja nii need lood sünnivad. Neist kummalistest hetkedest, kui inimene vaatab mulle otsa ja tunneb, et ta peab hetkeks oma maailma jagama. Ja ta ei saa kunagi teada või saab ehk, kui tänulik ma talle olen selle jagamise eest.

*
Järeldus. Iga ostu taga - vähemasti raamatupoes - on unistus, millestki, mis võiks olla intellektuaalselt kohal. See on imeline tunne, kui käsitöö kasvab kätesse, kui joonistamine paneb mõtlema, mis edasi saab, kui itaalia keel viib oma lapse juurde, nii kauge maa taha, kui grammatika aitab täita kellegi unistust, kellest sa hoolid. Miks me muidu poes käime? Ikka unistuste täitmiseks. Miks me muidu müüjannaga räägime asjadest, mis meile tähtsad on? Ikka selleks, et ta aitaks leida selle õige või siis vähemasti püüaks leida selle õige.

Naljakas on see, et see pole nii ainult poes. See on ka koolis. See on ka haiglas. See on ka kõikides muudes kohtades. Vahel me teame, kus see õige asi on. Vahel me ei tea. Vahel me kujutame endale ette, et me teame. Vahel on vaja lihtsalt inimest, kes ütleks selle viimase ja lõpliku sõna. Isa, kes otsib pojale kinki, aga saab lõpuks endale Ernst Enno luulekogu.

Kõige raskem on minna teise inimese sisse. Teise inimese muresse ja seal temale päriselt abiks olla. Kõige kõige kõige raskem.

Luuletamisest muidu

Penid sebisid jalgratta. Mina lugesin lipsuga mittehipsterist luuletust Genklubis. Imelik oli. Mulle on öeldud, et ma ei ole luuletaja, et mu tekstid ei ole piisavalt tugevad. See on natuke hoidnud mind igasugustele ajakirjadele tekste ja ennast igale poole luuletusi lugema saatmast. Noh, kui ikka eesti esipoetess ütleb, et seda ei ole, siis tekib selline imelik tunne, selline peadpööritav segadus, selline kerge ahastus. Ja siis loed ja mõistad, et ei olegi äkki, aga kirjutad ikka edasi, kirjutad kõigest hoolimata. Või noh ei lakka kirjutamast. Nagu kutsud võib-olla ei õpi kunagi kuidagi teistmoodi rattaga sõitma kui külgkorvis või korvis, nii minagi unistan kirjutamisest ja lugemisest ja mõtlemisest. Unistan ikka veel. Aga täna oli kuidagi hämmastavalt tore, seal Genklubis. Tundsin, et olen habras, väike, romantiline, lollakas, tugeva ja jõulise Kelly Turki kõrval. Tal olid isegi palju tugevamad ja pikemad tekstid. Naermaajavamad. No, mis seal ikka. Tuli olla väike, habras ja vähemnaljakas. Lihtsalt tuli. Aga ma tundsin, et sain hakkama. Aitäh, Gristel Jaasile, et ta mind lugema kutsus.

Väike vihane naine

Mitte kunagi ei tasu liigselt õnnelik olla, suurte blogivaatajate arvu üle. Igaks juhuks. Aga ma ei viitsi. Õnnelik olen ikkagi. Väike vihane naine on alati õnnelik, kui keegi märkab tema väiksust, vihasust ja naisesust.

Kui Apollo oleks olnud klotside jumal, siis palun väga, tehke teie temaga, mis iganes tahate. Apollo on meditsiini ja muusade jumal. Nii et jah, ma usun Apollosse. Ma usun sellesse, mida ma teen. Inimestega ja inimestele. Ja ma tean, et võin haiget teha. Teengi. Ja ma tean, et võin ravida. Ravingi.

Laulupeolistega ja odavad luuleraamatud

Pressisime ennast täna töökaaslasega puupüsti bussi, kus seisid laulupeolised. Rõõmu ja mõnusat olemist täis. Ütlesid, et ruumi on, ruumi on. Minu paksud prillid olid korraga pilgeni udu täis. Üks kena inimene ütles, et ta võib prillid ära pühkida, et tal on juba bussiklaasidega kogemus olemas.

Mina vaatasin talle rõõmsalt otsa, sest udu siiski hajub, ja rääkisin loo: "Meil käis täna poes vat selline ilusate suurte silmadega väike tüdruk, noh, ütleme 4-5 aastat vana ja ma mõtlesin, et teen talle komplimendi: "Oh kui suured silmad!" Ja ajasin oma silmad ka suureks. Plika vaatas minu poole ja teatas: "Aga tädil on väikesed!" Tõsi ta on miinusprillid teevad silmad väikeseks ja nüüd tuleb välja, et nad on veel udused ka!"

*
Töö juures on nii paljudel klassikalistel headel luuleraamatutel ale. No näiteks Ernst Enno "Rändaja õhtulaul" või Heiti Talviku "Legendaarne". Ma olen siuhkest õndsat rõõmu täis, et käin ja muudkui jutustan kõigile oma töökaaslastele ja muidu poodi sattunud inimestele, et näe, Andrus Kasemaa peaaegu, et ainult 2 euro eest. No tulge. Ostke. "Ankruketi lõpp", Ilmar Laaban, eesti sürrealistide isa, kõigest 3 euro eest. No mine ikka hulluks. Nii äge on. 

Töökaaslase reaktsioon: "A mul on kodus Anna Haava. Tahad ma müün selle sulle kolme eurtsi eest?" 

Miks ka mitte? Ikkagi Anna Haava.

(Kohe näha, et inimene töötab õige koha peal) 

Kui sa kardad üliemotsionaalset naabrit ja kui sa oled vana

Mõni päev olen otsekui otsaette kirjutatud sõnumiga: teile-preili-kavatsen-rääkida-ära-terve-oma-elu. Teie mõistate mind! Te olete samuti noor, nagu mina kunagi olin, ja ilus! Ja ma kuulan. Kuulan pikikõrvu ja pikisilmi, kuulan, sest ma ei oska muud teha. Kuulan naist, kes kardab naabrinaisele külla minna, et öelda, mitte saata mingit kaarti, vaid öelda, et ta on olemas, et ta on siin, et ta on muide samas trepikojas, viimased 20 aastat, et nad on alati olnud, et nende lapsed on koos mänginud, et tal on kahju, et tolle mees, et... Aga ma jätan selle talle ütlemata, ma ei saa ju inimesele öelda, et miks te raiskate 95 senti mingile tobedale kaardile, miks te ei võta oma julgust kokku ja ei koputa uksele, et öelda, et... Sest me oleme eestlased. Meie ei nuta pargis koeraga. Meil pole kombeks. Pole kunagi olnud. Ja me ei lähe kellegi juurde, et olla talle toeks. Me oleme väärikad.

Nojah.

Lepime sellega.

*
Täna õnnestus ühel venekeelsel tädil kõndida päris meie poe teise otsa ja küsida minu kolleegilt, kes müüb enamalt jaolt plaate ja filme, et kus siin on pood, kus müüakse toole ja küünlaid surnuaiale. Vene keeles, kerge ukraina aktsendiga. Töökaaslane ei teadnud, mida selle kõige peale kosta, kutsus mu kohale. 
'
Mutike oli minule õlani ja poole kõhnem kui mina. Üleni kortsus ja kena rätikuga, mis pähe seot. Vaatas mulle oma säravate silmadega otsa ja teatas oma häda, et ei leia seda toolide-küünalde poodi ülesse. Ütlesin siis talle, et lähme kahekesti, et küll me koos leiame.

"Teate kaks korda olen siin käinud ja see teine kord teadsin täpselt, kus pood on. No teadsin, aga täna näet... Piinlik lausa!"

"Pole hullu ega me ka alati ei tea, kus kõik poed on, Kristiine on ju nii suur," vastasin mina. Jõudsime lõpuks Jyski.

"Noh, nüüd oleme õiges kohas," teatas tädi.

"Jaa, oleme küll," kostsin mina.

"Nüüd võin ma juba ise uurida," arvas proua.

"Parem otsime teile ikka müüja üles."