Mõni päev olen otsekui otsaette kirjutatud sõnumiga: teile-preili-kavatsen-rääkida-ära-terve-oma-elu. Teie mõistate mind! Te olete samuti noor, nagu mina kunagi olin, ja ilus! Ja ma kuulan. Kuulan pikikõrvu ja pikisilmi, kuulan, sest ma ei oska muud teha. Kuulan naist, kes kardab naabrinaisele külla minna, et öelda, mitte saata mingit kaarti, vaid öelda, et ta on olemas, et ta on siin, et ta on muide samas trepikojas, viimased 20 aastat, et nad on alati olnud, et nende lapsed on koos mänginud, et tal on kahju, et tolle mees, et... Aga ma jätan selle talle ütlemata, ma ei saa ju inimesele öelda, et miks te raiskate 95 senti mingile tobedale kaardile, miks te ei võta oma julgust kokku ja ei koputa uksele, et öelda, et... Sest me oleme eestlased. Meie ei nuta pargis koeraga. Meil pole kombeks. Pole kunagi olnud. Ja me ei lähe kellegi juurde, et olla talle toeks. Me oleme väärikad.
Nojah.
Lepime sellega.
*
Täna õnnestus ühel venekeelsel tädil kõndida päris meie poe teise otsa ja küsida minu kolleegilt, kes müüb enamalt jaolt plaate ja filme, et kus siin on pood, kus müüakse toole ja küünlaid surnuaiale. Vene keeles, kerge ukraina aktsendiga. Töökaaslane ei teadnud, mida selle kõige peale kosta, kutsus mu kohale.
'
Mutike oli minule õlani ja poole kõhnem kui mina. Üleni kortsus ja kena rätikuga, mis pähe seot. Vaatas mulle oma säravate silmadega otsa ja teatas oma häda, et ei leia seda toolide-küünalde poodi ülesse. Ütlesin siis talle, et lähme kahekesti, et küll me koos leiame.
"Teate kaks korda olen siin käinud ja see teine kord teadsin täpselt, kus pood on. No teadsin, aga täna näet... Piinlik lausa!"
"Pole hullu ega me ka alati ei tea, kus kõik poed on, Kristiine on ju nii suur," vastasin mina. Jõudsime lõpuks Jyski.
"Noh, nüüd oleme õiges kohas," teatas tädi.
"Jaa, oleme küll," kostsin mina.
"Nüüd võin ma juba ise uurida," arvas proua.
"Parem otsime teile ikka müüja üles."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar