vestlused

ja siis ma saan sulle kassi ka näidata
kassi?
einoh, tähendab, ta ei ole mul kaasas, ta on mul fotikas

Letiarmumised

Hetked, kus lihtsalt tahaks öelda mõnele, teil on nii ilusad suured pruunid silmad (misis,et te olete minust seitse aastat noorem) te lihtsalt peate saama meie poe püsikliendiks. Õnneks pole veel selleni jõudnud. Mehed. Jah, mehed. Kindlasti, mehed.

Atmosfäär ja lähedus

Atmosfäär. Selle kõige nimi, mis keedab kokku elu kõige ilusamad inimesed ja vahel ka kõige inetumad - selle taustvalguseks on atmosfäär, keskkond, kuhu pannakse midagi. Päriselt ka režissööri suurim ja jõhkraim filmi loomise viis on luua see kontekst, kus näitlejad tunnevad, et kõik, mis nad teevad, käibki asja juurde või ei käi. Oleneb, millisest filmist me räägime. Mind kummitab kõige rohkem Bertolucci "Viimane tango Pariisis". Kummitab, sest see on Tina Fey väga vinge sarja Alec Baldwini lemmikfilm või vähemasti arvas ta seda olevat lemmikuks. Väike Pasolini assistent tegi filmi teemal tüdruk (kes pidi originaalkäsikirjas olema poiss) ja keskealine mees (kes pidi originaalkäsikirjas ikkagi mees olema) - ja nende kummaline paeluv seksuaalsuhe, kus keegi ei saa aru ja kus kellestki ei saada aru.

Midagi selles meenutab Pöffil linastunud iraani filmi "Punane roos" - ja samas ei meenuta. Mehe soov allutada, mehe soov käskida, nõuda. Ja nende omavaheline kokkulepe, et see kõik on ainult seks ja nad ei tohi ühtki sõna vahetada oma elu kohta väljaspool korterit, mille nad on endale kahekesti kogemata valinud. Üks mu sõber ütles, et ilmselt selle filmi pärast ongi ta nii ebanormaalne, nagu ta on. Bertolucci ei öelnud kummalegi näitlejale, ei Maria Schneiderile ega ka mitte Marlon Brandole, et nüüd tuleb see stseen, kus mees põhimõtteliselt vägistab tüdruku, lööb oma türa tolle pepuprigusse. Schneider hakkas Bertoluccit pärast seda filmi vihkama, Brando ei rääkinud režissööriga vähemasti viis aastat. Bertolucci helistas tollele ja seal ta seisis, kangestunult teisel pool telefoni, teadmata, et mis nüüd saab, et kas ta on valmis selle jubeda mehega rääkima. Film aga on hea. Kõrvetavalt, allutavalt, valusalt, nutmaajavalt hea. Pinge kerib ennast niisugustesse kõrgustesse, et jah. Peategelased ei tea, mida teineteisega pihta hakata.

Umbes nagu mina, praegu. Raamid. Raamitus. Öeldakse, et saan kolgend. Ma ei usu seda. Mu vanem vend räägib minuga. Räägib traditsioonlisest perekonnast. Millest kõigest veel. Temal on. Naine rabab ennast tööl ja kodu rindel hulluks. Mees mitte nii väga, kodus on üks asi, tööl teine asi. Aga siiski. Enamasti eeldavad inimesed teineteisest hoolimist. Eeldavad. Mäletan seda imelikku ja hirmuäratavat tunnet, kui Kaur minu kõrval lamas, eelmisel aastal 30. septembril, tal oli hirm, ma ei saa siiani aru, mille ees täpselt. Seks? Jah, seda ta kartis kõigerohkem - seks selles triviaalses, hullumeelses tähenduses. Penetreerimine. Seda ei juhtunudki. Aga see valveseisang, see valvelause, et ainult puhast armastust palun. See midagi, mis laotub kogu suhtele laiali, see midagi, mis häirib iga kord, kui inimene sulle vähegi lähemale tahab pugeda või kui sina teda puutuda tahad. See midagi, mis tekitab tunde, et lähedus on võimatu. See lähedus. On mingi vormitu, kohatu, ajatu, raamitu - oleskelemine, aga mitte lä-he-dus. See, mida üheksa kuud hiljem meie ühine sõber, nagu nataki meie vahele nimetab. Lahedus on, aga lähedust mitte. Elu, eksole. Karm, eksole. 

Ja see kõik on lõpuks atmosfäär. Mitte midagi muud. Pärast pole midagi peale hakata, kui sa tegelikult ei tahtnud nii lähedale minna või nii kaugel olla. 

Luuleõhtul nägin inimesi

Mul läks Ivari-Rooste-Kauri luuleõhtu hästi. Ivarit nägin.Ma ei tea, mis mul nende homomeestega on. Minu meelest on nad kõige armsamad tegelased üldse! Svetat nägin ka. Seda ma ei teadnudki, et too vahepeal kirjandusteadust üritas tudeerida koos Jürgeniga. Vägev värk. Või tuleks öelda vägev vähk ja Piret Viires. Adam Cullenit nägin. Tuleb välja, et too tegeleb põhjalikult eesti kirjanduse inglise keelde tõlkimisega. Juba päeval, kui ma Allectos käisin, ma muide vahetan töökohta järgmisel aastal, nägin Adami tõlgitud "Raadiot" - ta käis seda minu poes minu käest küsimas. Ei olnud. Aga see pole ainuke, mis ta tõlkis ja nüüd edaspidi ka tõlgib. Jürgen Rooste, Riismaa luuletused ja nii edasi. Mihkel Muti "Kooparahvas" ilmub ka nüüd mingi hetk. Võimas. Ja hullumeelne ja napakas. Ja loomulikult nägin ka Marko Mägi. Sellest viimasest ka mõni sissekanne feisbukki.

*

Mõnikord juhtub hetki, kus ma mõtlen, et mis ma nüüd jälle tegin. Ega vist midagi. Ütlesin ühele luuletajale tere ja tahtsin küsida, et kust tuleb ja kuhu läheb ja... Ilmselt püstitasin küsimuse natuke valesti. Reageering oli selline: "Koju lähen, aga kui ei lähe, siis tuleks sinu juurde seksima."

(Peaaegu Pulleritsu mees, eksole)

Oma murtud südamed lükiks põõsaks, kui saaks

Miks ma alati nii vihaseks saan? Miks see mulle alati nii kuradi moodi haiget teeb? Miks? Ja mul on tunne, et asjaosalisel on asjaosatus. Mina võin vihast idioodiks keeda, aga tema ei tee teist nägugi, temale ei lähe see korda ka, et... Napakas elu. Ja muidugi ma kujutan endale ette kõike seda. Ka seda asjaosalisust. Närviajav värk. Miks ei võiks nii olla, et kui on mingi kuradi murtud süda, siis lapid ära ja jalutad edasi. Ei. mingi kuradi murtud süda on. Lükiks selle kohe põõsaks, kui saaks. Armumistega on, kuidas on, aga kurat... Ah kurat.

Sünnipäevaootus, eksole

Täpselt eksole
Täpselt täpselt täpselt
Ma väga ootan juba oma kolmekümneseks saamist, tõesti ootan, tavaliselt hakkavad Helsteini-naistel, siis mingid eraelu kogemused ka tulema, okeei, minu empsil läks natuke, noh need tulid tal ka, aga noh, nagu läks, aga vanaema sünnitas kolmekümnekuueselt oma esimese lapse ja muidugi kuskil enne seda ikka abiellus selle va vanaisaga, kes muide oli kergelt viiekümnendates, kui memm ta leidis, nii et jah, see on see hetk, kus ma mõtlen, et oh küll on hea, et ma veel meessoost Helstein ei ole, aga siiski.
Ja tundub, et mina pole ainuke, kes ootab minu kolmekümnendat sünnipäeva, tuleb välja, et Andrei Ivanov esitleb sama päeva õhtul, ehk siis 8. detsembril kell 18.00 Solarises oma viimast raamatut "Bizarre", kuhu ma ei jõua, sest tõenäoliselt peavad mõned minu sündimisega seotud inimesed minuga kuskil Võrus sünnipäeva, aga need, kes minu Võrusünnipäevale ei jõua, peaksid kindlasti Ivanovi raamatuesitlusele jõudma.

Kohtumised

Seal ma siis olen. Pöffi vabatahtlik Vapianos. Korraga kohtub mu pilk ema ja ligi kümneaastase poisi pilguga. Ütlen automaatselt tere. Ema ja poiss kah, et tere ja siis nagu ei saa arugi, et kust me teame, et kuskilt kindlasti teame. Ja korraga, tõmban oma mütsi peast ja vaatan neid natuke veel ja korraga laksatab meelde, nemad käisid ju minult raamatut ostmas.

"Aa, see olete ju teie, kes te minu käest raamatut käisite ostmas."

Ema vaatab mind ka niisuguse äratundva näoga: "Ja teie olite see, kes ütles, et mu poeg tegi teile lattet. Ma olen seda lugu kõigile rääkinud, et Kristiine Apollos ja seal oli müüja, kes mäletas minu poega minu kohvikus lattet tegemas."

Oligi niimoodi olnud, et vaatan ja vaatan poissi ja teatasingi, et ta ju tegi mulle kohvi.

*