Seal ma siis olen. Pöffi vabatahtlik Vapianos. Korraga kohtub mu pilk ema ja ligi kümneaastase poisi pilguga. Ütlen automaatselt tere. Ema ja poiss kah, et tere ja siis nagu ei saa arugi, et kust me teame, et kuskilt kindlasti teame. Ja korraga, tõmban oma mütsi peast ja vaatan neid natuke veel ja korraga laksatab meelde, nemad käisid ju minult raamatut ostmas.
"Aa, see olete ju teie, kes te minu käest raamatut käisite ostmas."
Ema vaatab mind ka niisuguse äratundva näoga: "Ja teie olite see, kes ütles, et mu poeg tegi teile lattet. Ma olen seda lugu kõigile rääkinud, et Kristiine Apollos ja seal oli müüja, kes mäletas minu poega minu kohvikus lattet tegemas."
Oligi niimoodi olnud, et vaatan ja vaatan poissi ja teatasingi, et ta ju tegi mulle kohvi.
*
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar