Asitõendeid olemasolust

Homme käiks hää meelega KUMUs, Viimsis, tervishoiumuuseumis ja arhitektuurimuuseumis. Sööks Pirita lounge`s sushit ja tunneks, et maailm on mu käte vahel. Üle pika aja. Või noh, eks ma üle-eelmisel nädalal ka käisin, aga see vist polegi NII oluline. Lihtsalt liikumine ühest kohast teise tõendab midagi. Inimeseks olemist? Üksinda olemist? Ma ei tea. Olen seda alati vajanud. See on olnud osake minu maailmast.
Vanem härra - käib meilt kaupa kaasa võtmas. Ja eks ta ole natuke naljakas - ei või ju teada, äkki oli kunagi mõne teise ameti esindaja, selline pensionärilik mees. Ei jõua suurt midagi tõsta ja kogu aeg räägib endast ja hilineb. Lõpuks sai ta vist ka hundipassi. Oma tänases familiaarsuses oli ta haavatav ja ilus - ja mis seal salata totakas. Ta teatas meile, et järgmisel nädalal ta ilmselt ei tule.
Kodus on hea olla. Paljalt ja puha. Ostsin endale igasugu vidinaid, millega endale tekitada häid tundeid. Ihupiim mõjub tõesti nahale hästi. Mitte et Bellu mulle sellest varem poleks rääkinud, aga NII hea pole tükk aega tundunud üksi olemine.
Mõtlen kogu aeg Kristjan Haljaku luuletuses esinenud lausele: süütu poisi lõhn. Meil on kah töö juures mõned poisid. Imelik kui palju on võimalik muudkui jaurata ja jaurata. Ise täpselt aru saamata, et mismoodi edasi ja kuidas sedasi olla. Aga ei tea ka, mida pihta hakata vaikuse ja vagurusega. Ja korraga tuleb see imelik lause sest viimasest luulekogust silme ette ja naljakas on. Mida selle süütusega ikka pihta hakata? Või enda süütusega? Inimese keha vajub süütuks - kui teine keha pole teda kaua aega puudutanud. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Süütu naise lõhn - on ilmselt ka minu lõhn.

Luuletisi

* * *
Mu kallis, ärgem palun rääkigem
amatsoonidest ja kentauridest,
kelle nooled
tabavad alati märki,
neitsidest ja hetääridest,
kelle pilgud
läbivad alati mehi.
Ei kumbki ma neist!

Mu kallis, sa küsid, kuidas
mu igapäev päikseski paistab
alatine ootamine,
et kust tuleb inimene või lugu,
nii kurb ja mannetu
neitside ja amatsoonide
taustal.

Ja ma ei taipa, mu kallis
sinu teraspilkudest
ja sõnanooltest,
sinu suudlusistki
ära pöörduda,
sest seesinane ongi
meeletult ilus
ja mannetult kurb
argipäev.

SINA
Ma olen alati uskunud, et sina!
Iga kord usun aina rohkem!
Loodan lakkamatult
lõhkevi silmi
sind taga otsides,
kord maalt, kord merelt,
kord juutuubist, siis telerist,
kord feisbukist, siis tänavalt

SINA

kes sa oled täis
lubadusi, et maailm
on parem, kui ta
eile tundus

SINA

kes sa oled
venelane või sakslane,
sest sind ikka armastatakse

SINA

kes sa oled
ameeriklane või eestlane
sest sind ikka ihaldatakse

ja ma võin uskuda
et sina oled
igavesem igavestest,
sest seda oled SINA
mulle ikka öelnud.

* * *
Minemisse või sõnumisse
võib vabalt langeda
taevast ja maaltki.
Kukkuda üle
vagura ja valusa
olemise ääre.
Jalad lähevad
ja mina ei tea,
kust tuleb tung
istuda peatuses.
Oodata 
olemiskergusest
hulluks läind
inimesi ja sind
Taaralinnast Revalisse.
Sõnumisse sead
siidiseid sõklaid
teradest eraldet.
Kukkuda neisse -
teisiti ei saa ju.

Lood

Huuled on külmast pruntis, lausa naljakas on. Väljas on soe ja meel on hell ja hea ja.. Kummaline on. Hirmus on. Veider on. Ja-jah...

* * *
mõnikord ei jätku sõnu
ainult jalgu jätkub
et jalutada ära
ja mõelda sinust
nii nagu ainult mina
ainult praegu
ainult sinust eemal
mõelda suudan

Heitumise meister ja suutmatus magada

Teatavasti võib igasugust juhtuda. Heituda ei tohi, eksole. Maha rahuneda tuleb. Aga vahel nagu tahaks heituda ja mida kõike veel, aga teatavasti tuleb siis lihtsalt natuke vaikselt istuda ja mõelda, et mis edasi saab. Ja äkki - ei juhtugi midagi KÕIGE hullemat. Natuke vähem hull juhtub.

Käisin vanatädil Lasnamäel külas. Endiselt kõbus ja tubli. Endiselt endiselt. Koos oma enesekeskselt paksu ja hirmunud Barsikuga.

Saab kui...

Äkki tuleb ta mulle. Äkki ma puutun temasse. Äkki muutub midagi minus päriselt tema omaks. Äkki. Mitte kunagi ei või teada. See on hirmuäratavalt ilus ja jube tunne korraga - olla teel kellegi poole. Pidevalt kartes, et mis siis saab kui.

Vaikselt

Teatud hetkedel on liikumine keeruline. Liiguks nagu enda poole ja endast mööda korraga. Ilmselgelt on see keeruline ja kummaline korraga.

*
mõtlen sind taga
suudlemislihased
valutavad,
oli neli tundi juttu
ja suudlusi,
mis seovad
mu mõtted kinni
aegruumi,
mida enam
või veel ei ole,
ainult mõte,
kus küsin
su suitsu ja elu
pisutki endale.

*
Koer suukorviga istus mu pargipingi kõrvale ja passis mind põhjalikult. Siis astus ligi ja haugatas, et näeh, vaata, mis sa siin loed. O`Brieni armastuse objekti, milleks on ikka naised. Naised. Naised. Haugatas nagu mõni tige Pullerits, kes sai teada, et naine on ka inimene. Isegi tema naine.

*
mäletan aega
kui muud ei tahtnud
kui meest oma vittu
aga sain türa

mehi on raskem saada.

Silmavaade ja turististatud Tallinn

Teadupärast on mul selline silmavaade, millega võib kõiksugu veidrusi teha. Enamasti vastassoost inimestega. Ja, jah, see on vahetevahel üsna piinlik, kui nad pärast seda, kui ma neid pargis olen pool tundi jälginud, hakkavad nihelema ja pöörduvad oma lapselapse kantseldamiselt jalgrattale, et mul sabas sõita ja mu nime küsida. Minu reaktsioon on üsna konkreetne: Mis teil vaja on? Vat. Ega tal muud vaja ei olnudki, kui teatada mulle, et ma olen ilus. Nojah.
Eile käisin Tristanis ja Isoldes - mille praegune nimi on vist Draakon. Aga jah, endiselt mõnus koht. Ja endiselt ilus koht. Ja turististatud. Terve Tallinn on turististatud. Ohjah.