Luuletisi

* * *
Mu kallis, ärgem palun rääkigem
amatsoonidest ja kentauridest,
kelle nooled
tabavad alati märki,
neitsidest ja hetääridest,
kelle pilgud
läbivad alati mehi.
Ei kumbki ma neist!

Mu kallis, sa küsid, kuidas
mu igapäev päikseski paistab
alatine ootamine,
et kust tuleb inimene või lugu,
nii kurb ja mannetu
neitside ja amatsoonide
taustal.

Ja ma ei taipa, mu kallis
sinu teraspilkudest
ja sõnanooltest,
sinu suudlusistki
ära pöörduda,
sest seesinane ongi
meeletult ilus
ja mannetult kurb
argipäev.

SINA
Ma olen alati uskunud, et sina!
Iga kord usun aina rohkem!
Loodan lakkamatult
lõhkevi silmi
sind taga otsides,
kord maalt, kord merelt,
kord juutuubist, siis telerist,
kord feisbukist, siis tänavalt

SINA

kes sa oled täis
lubadusi, et maailm
on parem, kui ta
eile tundus

SINA

kes sa oled
venelane või sakslane,
sest sind ikka armastatakse

SINA

kes sa oled
ameeriklane või eestlane
sest sind ikka ihaldatakse

ja ma võin uskuda
et sina oled
igavesem igavestest,
sest seda oled SINA
mulle ikka öelnud.

* * *
Minemisse või sõnumisse
võib vabalt langeda
taevast ja maaltki.
Kukkuda üle
vagura ja valusa
olemise ääre.
Jalad lähevad
ja mina ei tea,
kust tuleb tung
istuda peatuses.
Oodata 
olemiskergusest
hulluks läind
inimesi ja sind
Taaralinnast Revalisse.
Sõnumisse sead
siidiseid sõklaid
teradest eraldet.
Kukkuda neisse -
teisiti ei saa ju.