Mõnikord tuleb p****e saata

seda nn ühiskonda, EKREt, inimesi, kes eeldavad, et sa oled - naine ja seepärast pead sünnitama, kõrgeid kontsi kandma, väikest palka saama jne. Mõnikord tuleb osata püsti tõusta ja minema jalutada, mitte telefoni vastu võtta, mitte reageerida sellele, mis ei lase tööd teha, inimene olla, head teha ISEENDAle. Mõnikord tuleb osata paika panna oma piirid ja nõuda seda ka inimestelt. Lihtsalt tuleb.

Me elame ainult ükskord. Ja see ükskord oleme endale võlgu hingerahu. Päriselt ka. Mitte Martin Helmele või vanatädile, kes on piisavalt ebadiskreetne, et küsida oma neljakümneselt naissugulaselt, et kuidas tolle olematul lapsel läheb, või millal ta neid saama hakkab. Kusjuures Ekrelasi on lihtsam persse saata kui vanatädi. Aga mõnikord ikkagi peab.

Ainus, keda ei saa persse saata, on see, kellele hommikuti peeglisse nägusid tegema lähme. Kellega koos magama heidame, kellega koos ärkame. Ise - eksole.

Sellepärast.

Ikka Enda pärast - saage lapsi, kui võite või tahate, armastage neid, keda teile on antud armastada hoolimata nende soost, kandke kõrgeid kontsi, kui tunnete, et see väljendab teid ennast.

Ja õppige persse saatma neid, kellel on teist tegelikult ükskõik.

Nii on endal tervem olla.

Seda tahtsingi öelda ilmselt ka tuleviku-iseendale, kui mul juhuslikult peaks tekkima sama probleem, mis Maarja Kangrol.

Emade värk

Naine

ega see müüjanna töö
tsensuur
pole kunagi muutunud

naised on ikka
üksi

ka siis kui nad püüvad
natuke rohkem
naeratada

vanameestele
olevikust
minevikust
tulevikust

keegi ei ütle naistele
et nad on igavesed

rõhutakse surma ja kõdu
sest  ega eluaeg
seitseteist olla

ja niimoodi ilus
ei jõua keegi

las siis vanad mehed
olgu nad
palju või vähem
vanemad

püüa põhjendada
naise olemasolu
armukese või ema
rolliga

muud tal ei ole
ja kõdu
on tulekul

ta on ju
ikkagi ainult
naine

(selline asi juhtub, kui lugeda hra Mariusz Szczygieli "Gottlandi", Marta Kubiševa inimesi nutmaajav laul Praha kevade aegu, mis paneb teatud põlvkonda Tšehhis siiani nutma) 

Sirgudes

Tead see
kirjutamise asi
on keeruline

keel praguneb
mu pastaka all

nagu ootaks
ta vaikimist
perioodiliselt

aga siis
kärgatab
põuepõhjast

ja mitte nagu
Koidulal
või kivisildnikul

vaid nagu
kokku puutudes
selle plikaga

kes esimest
korda oli
õnnelik lugedes

nagu nuusutaks
kutsa kukalt
nii imelist

tasa tasa
sirgudes
endaks

Linnateatrist Lindakivvi ja siis Vabaduse väljakule

Lõpuks on eestivene või veneeesti probleem teatrisse ka jõudnud. Mitte Kanuti gildi või jumal teab veel millisesse eksperimentaalteosesse, kus inimesed liigutavad käsi, aga ei räägi või räägivad, aga liiga keerulist keelt, et sellest aru. Kasvõi sümboolsetki keelt. Kadudes nõnda keeletusse. Aga see vene asi - see on see minu vanatädi asi. Seda tuleb ajada. Nagu elugi tuleb elada. Aga jah, ma räägin Piigi-Lille etendusest "Teisest silmapilgust".
Etenduse lõpuks tõusis suurem osa saalist üles. Jan Kaus ja David Vseviov käisid seda ka vaatamas.

Aga kui te eestlased arvate, et te oskate vene keelt ja seepärast oskate ka integratsiooni teha eurorahadega, siis käige seda näidendit vaatamas.
Või kui te suurhingeliselt usute, et te saate aru, et te päriselt saate kõigest aru, siis käige seda näidendit vaatamas.
Või...

Kui te pole lugenud Sveta Grigorjevat...
Kui te pole näinud tema tantsu "Sõp Rus Est"...
Kui te pole nutnud asjade pärast, mis teid nagunii ümbritsevad ja välja vihastavad ja valutama panevad, siis...

Käige seda näidendit vaatamas!

Lähenemine keelele, lähenemine endale, lähenemine surmale, lähenemine vaikusele

Ma ei tea, kaua mul see kihutamine aega võtab. Kaugele või lähedale ma jõuan endale või keelele või vaikusele keele sees. Võib-olla tuleb keele oskamisega ka kuskilt välja keeles peituv vaikus, mis pimestab niivõrd, et midagi muud ei jää üle kui vohavalt ennast pidevalt väljendada. Siis kui minnakse peole, siis kui ollakse kodus, siis kui käiakse pissil, siis kui hooratakse ühel suvalisel üritusel ühe suvalise tüübiga, kellega võiks, aga tegelikult, seda teab miskipärast nii tüüp, kui ka hunnik teisi inimesi, ei või, ei saa, ei tohi. Nii ongi. Litsalt mõnikord läheb see meelest, mida täpselt ei või, ei saa, ei tohi. Sõnad mattuvad teiste sõnade alla, inimesed teiste inimeste alla, emotsioonid lükkavad ühed välja võtavad teised ette, ja nii kogu elu. Nii kogu aeg. Nii lõpmatus koguses. Mõnikord - peatumatuses - juhtub pimedaid imesid.

Ühest otsusest anda võimalus kellelegi - oli see või ma ise - sünnib uusi võimalusi või siis võimatusi. Ja nii kogu elu - samamoodi on vist keelega või uute asjadega, mida ma õpin või jätan õppimata.

Igal juhul on põnev.

See on ka põnev:
10 kurikuulsat raamatut 2015 La Figaro järgi. 

Inspireeriv Katò Lomb ja tema keeleõppenõuanded

1) Õpi keelt iga päev. Kasvõi 10 minutit päevas - Eriti mõistlik on õppida hommikuti
Ahjaa - 8 tundi tööd, 8 tundi und ja 8 tundi meelelahutust - mõnikord võid meelelahutuse keeleõppeks lükata või vastupidi keeleõppe meelelahutuseks. Aega on alati, lihtsalt tuleb õppida seda õigesti kasutama. Mul oli üks sõber, kes õppis vabadel hetkedel hiina keelt. Lõpeks sattus isegi kaheks suveks Hiinagi.
KES VARA ÄRKAB, SEL SÕNAVARA TÄRKAB.
2) Keele õppimise juures on kõige tähtsam kontekst - nii et sõnu nende ainsa tähendusega ei ole mõtet õppida. Ta soovitab võtta kätte ilukirjandusteos ja tuletada - nagu ristsõnamõistatuses  eksole - sõnade tähendust kontekstist. Samamoodi soovitab ta uurida sõnu sõnaraamatust põhjalikult nende sisse pugedes.
3) Võõrkeele õppimine  on kindluse vallutamine
                a) loe lehti
                b) kuula raadiot
                c) vaata filme
                d) käi loengutel
                e) suhtle võõrkeelsete tuttavate/sõpradega
4) Ilma kerge peamurdmiseta pole ka õppimist. "Eduelamust" peavad paljud kogu pedagoogika (isegi elu) võtmeküsimuseks.Võõrkeelteõppimises see ongi.
5) Ära kunagi tuubi, ära õpi sõnu ja vorme eraldi, kontekstist välja rebitult.