seda nn ühiskonda, EKREt, inimesi, kes eeldavad, et sa oled - naine ja seepärast pead sünnitama, kõrgeid kontsi kandma, väikest palka saama jne. Mõnikord tuleb osata püsti tõusta ja minema jalutada, mitte telefoni vastu võtta, mitte reageerida sellele, mis ei lase tööd teha, inimene olla, head teha ISEENDAle. Mõnikord tuleb osata paika panna oma piirid ja nõuda seda ka inimestelt. Lihtsalt tuleb.
Me elame ainult ükskord. Ja see ükskord oleme endale võlgu hingerahu. Päriselt ka. Mitte Martin Helmele või vanatädile, kes on piisavalt ebadiskreetne, et küsida oma neljakümneselt naissugulaselt, et kuidas tolle olematul lapsel läheb, või millal ta neid saama hakkab. Kusjuures Ekrelasi on lihtsam persse saata kui vanatädi. Aga mõnikord ikkagi peab.
Ainus, keda ei saa persse saata, on see, kellele hommikuti peeglisse nägusid tegema lähme. Kellega koos magama heidame, kellega koos ärkame. Ise - eksole.
Sellepärast.
Ikka Enda pärast - saage lapsi, kui võite või tahate, armastage neid, keda teile on antud armastada hoolimata nende soost, kandke kõrgeid kontsi, kui tunnete, et see väljendab teid ennast.
Ja õppige persse saatma neid, kellel on teist tegelikult ükskõik.
Nii on endal tervem olla.
Seda tahtsingi öelda ilmselt ka tuleviku-iseendale, kui mul juhuslikult peaks tekkima sama probleem, mis Maarja Kangrol.
1 kommentaar:
Mis mõttes?! Naine, rahvuskehand ei seisa sinu panuseta püsti! Või igatahes hakkab ta tuikuma nagu joodik Balti jaama taga hommikul kell 11 pärast esimest Bocki:)
Postita kommentaar