Armastada

armastada
palus ta
ainult armastada

esialgu siiski ainult ennast

mõte lendab, nagu linnuke oksale

vanainimeste päev.

Tuleb

Kivirähk paneb "Sõda ja rahu" lugema.
Imelik lausa.
Sõitsin isaga ehitusplatsilt koos ehitusmehega Võrru. Enne nägin Liinat Mikaga Tartu linnas. Hea oli näha ja kummaline ka. Tunne on üldiselt paha. Läheb üle. Ma luban, läheb üle. Hirmud on. Rohkem kui endale tunnistada tahaks. Aga on. Sees on valus. Tõmbab kokku. Pole hullu. Ikka tuleb nii mõelda, et pole hullu.

Mitte üksindust ei karda ma. Vaid just seda tunnet, et mul pole mõtet. Ja seda, et ma ei leiagi seda mõtet. Kurbus. Meeletu. Ja sa tead juba, kust edasi minna minu sisse, ja sa tead juba, kust välja minna minu seest.

Aga tuleb.

Õpetussõnad

"Räägime ikka asjadest nii, nagu need asjad on. Sa oled jälle õnnetu armastuse pärast. Mitte palk ei ole süüdi, mitte see, kui väike su kodu on, ei ole süüdi. Vaid see, et sul teda ei ole, on süüdi."

"Nojah, aga ta pole viimane."

"Tõenäoliselt."

"Aga millal see kõik otsa lõpeb?"

"No mai tea. Võib-olla ei saagi boheemlased kunagi normaalset kodu luua."

"Ah, lõpeta ära. Saavad ju."

"Ja ära nüüd jooma kuku."

"Ei kuku."

"Sa ka ju boheemlane."

Kuidas ära minna sellest, mis oli?

Eile Professoriga MiaMe Joe Phill´sis, väga mõnus oli. Teeks veel.
Aga midagi ikkagi juhtus. Ma ei oska sulle täpselt seletada, mis see oli, aga see juhtus. Lükkad korraga endast midagi eemale ja tunned, kuidas maa sinu jalge alt lahti variseb. Ise aga lähed. Tundmata teadmata kuhu suunas.

Mida teha mälestustega?

9 auku, 8 ruutu, 1 elu

Kindlasti on kusagil ka masenduse tuum. Või see epateeriv vaikus, millest või milleks tuleks Maurice Blanchot meelest kirjandust kirjutada, ma ei tea. Pole võib-olla minu asi ka. Viimasel ajal on tunne, et tahaks sellest kõigest eemale.

Jaa, tahtsin oma kodu Tallinnasse. Mõistlik oleks. Ilmselt räägin sellest isale.
Jaa, tahtsin oma raamatut. Ma ei tea, kasse on võimalik, kas mina olen võimalik, kas elu on võimalik, kas üldse. Nii palju veidraid mõtteid. Võtad selle va Kiviräha kätte ja korraga saad aru, et sa pole ainuke.

Ja vahel otsid, kompad hullumiseni nende väikeste pragude järele, kust valgus või teine võimalikkus sisse kaeks. Ja siis tekib see veider perspektiivitunne, kus näed, et seda valgust või teist võimalust või võimalikkust, nagu polekski.

Üheksa hambaauku.
Kaheksaruudune tuba.
Üksainuke elu - ilma igasuguste teiste võimalikkusteta.

Leppida tuleb. Nagu see Veiko, kes õnnetult Jaanika sabas tuiskab. Las tuiskab.

*

Mõnus kivirähklik mõttepaus. Unepaus. Kella viieni hommikul üleval oldud ja und oodatud. Hiljem lihtsalt raamatut loetud ja magama jäädud. Svetaga tuleb intekas teha. Arvestades seda, kui tülli ma siin inimestega läinud olen, siis...

Natuke raskeks võib minna.

Mina ja minu intriigid. Tundub, et ma ei oska inimestega suhelda. Aga las ta olla.