27 märts 2014

9 auku, 8 ruutu, 1 elu

Kindlasti on kusagil ka masenduse tuum. Või see epateeriv vaikus, millest või milleks tuleks Maurice Blanchot meelest kirjandust kirjutada, ma ei tea. Pole võib-olla minu asi ka. Viimasel ajal on tunne, et tahaks sellest kõigest eemale.

Jaa, tahtsin oma kodu Tallinnasse. Mõistlik oleks. Ilmselt räägin sellest isale.
Jaa, tahtsin oma raamatut. Ma ei tea, kasse on võimalik, kas mina olen võimalik, kas elu on võimalik, kas üldse. Nii palju veidraid mõtteid. Võtad selle va Kiviräha kätte ja korraga saad aru, et sa pole ainuke.

Ja vahel otsid, kompad hullumiseni nende väikeste pragude järele, kust valgus või teine võimalikkus sisse kaeks. Ja siis tekib see veider perspektiivitunne, kus näed, et seda valgust või teist võimalust või võimalikkust, nagu polekski.

Üheksa hambaauku.
Kaheksaruudune tuba.
Üksainuke elu - ilma igasuguste teiste võimalikkusteta.

Leppida tuleb. Nagu see Veiko, kes õnnetult Jaanika sabas tuiskab. Las tuiskab.

Kommentaare ei ole: