Näedsis

Näedsis. Otsi endale näitlejaks igati seksapiilne Cumberbatch. Võta ette narratiivselt loogiline ja ilus lugu - kaks naist. Üks nagu maailma kõige ilusam  asi, mis juhtuda võib, ja teine, noh teine, teine kah. Tee ilus ühtlasti lolliks, enesekeskseks. Noh, võta see paganama Ford Maddox Fordi romaanitriloogia, tee sellest viieosaline kergete kulminatsioonidega, suhteliselt lineaarne ja kõigile teadaoleva lõpuga lugu, kus see ilus ja paha naiseharakas, kellega kõikvõimalikud mehed on seksinud, ja lase tal muudkui kulmineeruda ja kulmineeruda ja kulmeeruda oma lolluses ja küsi iga mõne aja tagant, et miks see va muidu geniaalne mees, kes parandab entsüklopeediaid temast ikka veel lahutanud pole, või miks ta taga üleüldse abiellus või üldse, miks ta kohtudes ülinunnu, aga mitte just kõigeilusama sufražettiga ei abiellu. Konventsioonid. Konventsioonid. Eks ole. Üldiselt mul pole viiest tunnist kahju, aga vahel ajab mind kohutavalt närvi moraalsus. Ausalt. Olgem vähemmoraalsed. Tehke vigu, aga suhelge pärast nende vigade tegemist inimestega, ärge olge nagu see va imbetsillist ilusnaine, kes eeldab, et mees abiellus temaga armastusest. Milleks mehel abielluda temasuguse satsiga armastusest, kui ta ise ei ole suuteline kedagi siin maailmas armastama? Miks ta eeldab, et keegi hakkab talle õpetama, kuidas elama peab? Midagi selles ilusas imbetsillis oli muidugi kuldkujuväärilist. Ja tuleb tunnistada, et Rebecca Hall on teda üsna hästi mänginud või noh, talle on vähemalt roll antud, kus ta saab laiendada oma headuse-koleduse inetuse-ilu tahku. Teda näidatakse kuidagi. Ta on keegi, ta mõtleb kuidagi. Sellel va teisel naisel ei ole mingit muud funktsiooni, kui olla ideaalnaine, olla see, kelle juurde mees lõpuks jääb. See on nii tüütu. Huvitav, kas mina olengi siis rohkem see liiga ilus naine või, või on mul mingisugune pingeline vajadus olla see liiga ilus naine või, ma praegu ei saa lihtsalt sellest kõigest aru. See ajab mind tsipake närvi.

Ju ma siis olen ülevaadanud kõiki neid sarju ja asju. Rohkem tuleks lugeda. Lineaarselt võttes ei tundu kino sugugi mitte nii peibutav, kui ta võiks olla.

Ahjaa Parade´s Endi vaatasin.

Poolmahajäet pahane naine

Katrina-Karina-Marina
tead kurat sind võtku

ei kirja, ei sõna, ei midagi muud
ahkurat sind võtku

Karina-Marina-Katrina
mis kuradivahetonkõigel
ja mina saan kurjaks
ja sina ei tea

paar laiki mu profiilipildil
ahkuratsindvõtku

pea püsti ja lähen
ehk isegi leian
Katrina-Marina-Karina
ahkuratsindvõtku

Elusolemise vägi

midagi juhtub mu sees
unes lõikab mu sõber
mu jalakarvu
kööginoaga välja
sinuga koos tunnen
kuidas süda lääb pooleks
sõbranna küsib
et kas olen matnud
kõik oma surnud

mina pean pisikest
teadmatust peas
ema, mu ema, mu ema
tundub õhkavat
läbi mu keha
aga sinuga koos

tahab ta minust lahkuda

mu kallis
mul võib-olla
jälle ei vea

sinikad põlves
ja suudlused suul
ja tüdruk
ja poiss
ja Emajõgi
ja kõik millele antakse
nimeks
elusolemise vägi

saab endale
eluandja võimu

Isale

Jaga mind. Jaga mind. Jaga mind maailmaga. Jaga mu pisikest lõpmatult kasvavat hinge. Jaga mind. Jaga mind. Jaga mind.

Pole võimalikki ümber rääkida nii paljut

Võrus käimine on üks kummalisemaid asju üldse.

Kodu on ikka pingsalt isiklik ja napakas koht - siin kasvasid üles. Siin leiad oma vanad vanad kasvamiskombed ka üles. Iga aastaga muutub kõik kuidagi siredamaks. Tädi nägin. Too ütles, et ta nägi mu kunagist esinemist Üdi klubis. Ootab luulekogu. Ähh, kusjuures minu inglise keele õpetaja Eve, kelle juures ma terved igavikud keskkooli vahetunde veetsin, kes on pisike põhjalik ja ülihuvitav naine, ootab ka. Ma ei julge neile öelda, et võib-olla on mul juba hilja luuletajaks hakata. Võib-olla olen ma juba ammu Miina Hindi staatuses. Hetkel ma seda muidugi ei arva, aga siiski. Ja ausalt öeldes praegu ma ei tunne ka seda, et midagi oleks väga kummalist või eemaletõukavat või ebainimlikult hullumeelset, kui mul ei ilmugi luulekogu. Aga jah. Kuhugi peab oma energia ikkagi suunama, midagi konkreetset sellega ette võtma. 

Kodus käimine on nagu lapsepõlve rekonstrueerimine: 

1) isa ehitusobjektid

2) isa jutustamised

3) isa naise toidud

4) haudade koristamised

5) telekaõhtud

6) Belliisi - minu maailma kõige nunnum väike õde

7) saun

8) Tamula ring

9) mets

10) lugemine-kirjutamine

11) imelikud kolme lapsega uned (kaks blondi poissi ja üks imeilus lokkis juustega tüdruk, kõik minu omad, vähemasti unes) 

12) ema-vanaema on siinsamas, kodumajas ringi uitamas

13) Ränduri pubi kohv ja seal ringi tuiskav Taivo-Taisto

14) kunstiring keset linna

Lühikokkuvõte Võru elanike elust:

Võru linna jutte: minu inglise keele õpetaja tikkis kogu juuli inspireerituna Valdur Mikita "Lingvistilisest metsast" 3 korda 4 meetrit laia vaipa. Minu põhikooliaegne klassijuhataja, kes nüüdseks on ilmselt kogunud vanuseks ligi seitsekümmend või üle selle, juhendab ikka veel teisest kuni kaheteistkümnenda klassini näiteringi lapsi, seekord on neil käsil Kalevipoeg. Minu isa, keda ma pole kunagi kaardimakseid tegemas näinud, muudkui kaardimaksab. Võrumaa Teataja kirjutas, et Tamula kaldal käib üks vuntsidega onu Kirumpäält katkise tiivaga luigetibu toitmas. Vat.

Kui inimesed teavad minu lobisemishimu

Mõnikord on hirmuäratav, kui täpsed võivad lapsepõlvesõbrannad olla. "Tähendab, ma tean küll, et ma nüüd olen sulle hunnik asju rääkinud." Seda ta tõesti oli. "Aga see ei ole jututeemaks järgmisel veiniõhtul kellegi teisega ega ka mitte sinu blogis."

Jaa.

Aga vahel on nii huvitav.

Geeniuhkus

Papi teatas mulle täna, et mu emps ikka teadis, kellega lapsi teha. Täiesti võimalik. Igal juhul - mulle meeldib papi sugulane olla. Kuigi vahel ajab närvi ka. Hormoonid on toredad. Mina muidugi ei tea, kellega lapsi teha. Aga see käib ka asja juurde.