Jahp

Mul on raamatupoepalavik.

Seal ma siis olen. Raamatupoes. Tassisin täna kolm Jüri Kolki viimast proosakogu "Suur võidujooks" luuleriiulist raamatupoeletti ja palusin vabandust, et ma lihtsalt ei saa, et proosa ei tohi olla luuleriiulis, et palun vabandust, aga... 
Ja siis me otsisime toreda rohejuukselise raamatupoetüdrukuga viisteist minutit järjest Jürgeni osalusega kirjutatud raamatut "Palverändaja" taga. Seal ma siis olin, istusin koguni raamatupoeletile, sõna otseses mõttes ja tegin sedasama lolli ostja otsingut, kus keegi tuleb poodi ja tahab mingit raamatut, mille pealkirja ta ei mäleta, ja teab ainult, et tema onupoeg kirjutas sinna eessõna ja võib-olla on see religioonist võib-olla reisimisest või midagi. Igal juhul me leidsime ta. Ma võin loll ostja olla küll, aga ma tunnen endiselt väga hästi raamatupoe otsingusüsteeme, niiet...

Solidaarsus

Seal ma sis olen - 35sendise pooliku leivaga, mille parim enne oli eile, kahe tomatiga, allahinnatud vorstiga, mis on täitsa hää. Poiss vaatab mind teispool kassat sellise toreda näoga, et olete plindris jah, samamoodi nagu mina vahel, jah, ega ma väga vastu ei vaidlekski selles osas. Olen küll, jah. Ja nii armas on, kui kohata samasuguseid, silmi.

Kunstisaal ja mehed ja vanadus

Käisin eile kunstisaalis. Vanem härrasmees pööras mulle rohkem tähelepanu, kui ma seda ära oleks teenind oma suurte papude ja mingi endalegi arusaamatu ahastava meeleoluga. No sõna otseses mõttes üritas mulle ligi ajada. Istus minu kõrvale aknalauale ja küsis vist rohkem küll oma sõbra, kuid sisuliselt minu isiklikku ruumi füüsiliselt vajudes, et mis selle kunstniku nimi oligi... Ja mul oli vastik... Ahastuslikult vastik. Mees oli minust ilmselt 30-40 aastat vanem ja, noh teate küll... Onu aga vaatas mind sellise näoga... Umbes nagu mehed siis vaatavad kui, nad midagi saada tahavad. Ja kõik teavad, mida mehed vahel saada tahavad.

Ahjaa... See näitusevaatamine läks mulle 3,5 eurot maksma. Sellel nädalal tuleb sellega toime tulla, et raha on kodusistumise palju, ehk siis sisuliselt pole seda ollagi, kõik läks Rapla, Tartu ja Võru ja tollesama näituse peale.  See väga hirmus ei olegi, aga kui mõelda, et ma nädal otsa pean riisi ja kartulit sööma... siis tekib väikestviisi kassiahastus. Sest kõigest pole ju tegelikult hullu. See on ju hea, et niigi palju saab ja nädala lõpuks peab nagunii vennanaine kohale ilmuma ja vist natuke ette valmistama, et tema vend ja tema vennanaine end siin üks öö mugavalt tunneks ja mu tolmurullidesse ära ei mattuks.

Ahjaa käisin EKKMis multikat vaatamas. Kuidagi vahva oli. Ainult et seal oli ka mingi tüüp, kes vahtis põhjalikult ühte videot ja pärast seda seda, kuidas ma multikat vahtisin - seal on see psühhedeelia näitus. Aga tõenäoliselt on mul lihtsalt pisike meestesiiber ees. Ja see vist ei ole hea ega miskit. Kuidagi hirmus on ka viimasel ajal. Eriti pärast seda, kui minu vennapoja jalanumber on tõenäoliselt minu jalanumbrist 2,5 suurem.

Vanaks hakkan jääma. Veel natuke, ütleme 7-8 aastat ja ma ei olegi enam noh, Tallinnas, vaid ma olen ilmselt Võrus, sest minu vennapojast on selleks hetkeks saanud täiskasvanud ja ta on kas Tallinna ülikooli või Tallinna tehnikaülikooli üliõpilane, muidugi Tartu on ka võimalik, aga siiski.... Selles on midagi omamoodi hirmsat. Isegi selles, kui ma mööda tänavat ringi jalutan ja noormehi vaatan. Mõnigi kord on tunne, et alaealisi või minu jaoks liiga noori. Noh, selles tundes endas pole midagi väga hirmsat, aga lihtsalt see on nagu meeldetuletus, et aeg on LÄINUD. Marina Abramovitš ja Ulay läksid lahku, siis kui naine oli 41aastane - kogu tema elu pidi otsast peale hakkama. Noh, vähemasti ta ise arvas niimoodi. Tegelikult oli ta väga palju tollesama mehega korda saatnud. Ohjah...

Armastus on sõgedus

vabadus armastada
on ehk suurimaid
mida ei pane tähelegi
vabadus liikuda
selle poole
kes ehk mõistab
keda ehk mõista

vaidleme ennast
portaalides fašistideks
ja homofoobideks
või fiilideks
päriselus on naabrinaine
ikka venekeelne
ja vanaisa
käis Sinimägedes

ja ema katab
oma silmad
et mitte öelda
isale, kes on tolle
äi, homo ehk, missiis

armastus on sõgedus
millest lahkuda
mistahes põhjusel
ei keegi täi
ei keegi täi

me vaidleme end
idioodiks
foorumites,
feisbukis,
päriselus
natsist sõbraga
et nats nats
oota sa

ja kallistame
järgmine kord
oma venelannast
vanaema
missiis, et surnud
missiis, et unes
armastus on sõgedus
kui tuleb, jääb sinuga.

*
Mees Toomemäel jaanilaupäeval.

KÄED

Ma ei ole Võrus Ekateriina õigeusu kodukirikus käinud vist juba 3-4 aastat. Pole kuidagi jõudnud. Täna oli uks lahti. Pika blondi patsiga piiga - 7-8aastane vahtis, kuidas ma reisikotid, olin Tallinna sõitmas, õue jätsin, räti pähe sidusin ja kirikusse läksin. See ikoon, mille kõrval me vanaemaga seisime ja kus vanaema alati väga asjatundlikult parema käega ristimärki ette tegi ja natuke ootas ja ootas ja ootas. Või siis palvetas või laulis, vastavalt oma tundele. Ma ei oska öelda, mida ta ootas, ja mina tahtsin tal kogu aeg käest krabada ja samal ajal kah endale ristimärki ette teha ja seal ma siis olin kord ühel pool, siis teisel pool. Kord paremas käes, siis vasemas käes. Kord ise ristimärki tegemas, siis vanaema ristimärki ootamas. Ja nii vist ligi 7-8 aastat järjest igal pühapäeval.

Vat jah...

KOLMANDAS ISIKUS JA PAGULASTE PROBLEEMIGA TULEVANE
Natuke naljakas on tädi olla nii kaks-kolm korda aastas. Ma muudkui seletasin terve eilse õhtu oma kaheksaaastasele vennatütrele, et tädi Katrina teeb seda ja teist. Pliksik vahtis mind siuhkse näoga, nagu ma oleks ta nina all Meremäe torni alla neelanud või midagi. Ja siis korraga oli imelik, et miks ma endast kolmandas isikus räägin ja et huvitav, kas ma olen seda kogu aeg teinud. Kas ma olen alati uskunud, et ta ei saa teisiti aru või? Või on tegu minu meeltes igavesti kolmeaastase pliksikuga. Tegelt on ta väga asjalik ja tubli, aga ma vist tahan igavesti noor olla ja tema tahab igavesti äge pliks olla. Ühesõnaga jaanid ja värki ja Võru.
Ja siis veel see 9 õit padja all, et noh milline mu peiku olema hakkab. Päris naljakas oli öösel. Ma vist nägin unes natuke rohkem inimesi, kui viisakas tulevasteks peikudeks pidada. Ja miskipärast kukkus üks neist pikalt ja laialt selgitama pagulaste probleemi, mida täpsemalt läks mul meelest. Igal juhul umbes, et tegelikult ei ole probleemi ja et jah, tulevad.

Raplast tagasi

Tähendab, ma olen natuke ebaõnnestunud oma sõitmistes. Järgmine kord tuleb Kohilasse sõita, sest muidu on jama. 

GENEETILISELT EDASIANTUD
Papi räägib
uhkelt oma ehitatust
nagu alati,
kuskilt on ta õppinud
seda tegema.
Kuulan, imestan,
lõikan teadlikult
šnitti, et pärast ütelda:

aga mina kirjutasin
eile luuletuse

see on peaaegu
nagu sinu ehitet
Meremäe vaatetorn
või restaureerit
Võrusoo põhikool

mõne meelest
meeletult mõttetu
ja Lõuna-Eestis

teise jaoks
ülitähtis
ja Lõuna-Eestis

igal juhul
TEHTUD.

*
Liizakazz eksole.