Kapitalism kui üllatus

Vastus kriitikule, kes maksumaksjaid nende endi raha eest sõimas 

https://sirp.ee/s1-artiklid/film/eesti-kinode-vaike-valimaaraja/?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTEAAR1qmtEvBOmZqKhIrnV_1ICgeC03M1Uh_URGdsiHD-OxYdStQTiZy5Gi9L0_aem_AeGWDH0ytmyImbagBUuxIEjzXdk0XxDN5GqS9WfEn47Q5BegoJ6i4HxRu3RNTjAnMg4SBWTAK5HjaVDyx1RHkXqz

Kultuurikriitik ja turundusspetsialist Katrina Helstein

Kas kliendil ja kliendil on vahe? 

Mida teie arvaksite sellistest lausetest, kui olete pensionär või lapsega ema: "sahisevast kilekotist moosisaiu mugivate pensionäride ja dialoogi subtiitritelt kaasa sosistava superfänni kujundatud publik. Aprillis avaldatud Kantar Emori küsitluse põhjal osutus Artis siiski üheks Eesti soovitatuimaks ettevõtteks, mis tõstatab ennekõike küsimuse, kas valim koosnes peale kahe mainitud proua ja sarisosistaja veel kellestki." ? 

Ma moosisaiapugimisest ei oska midagi arvata, ka silmanägemisest ei oska midagi arvata, aga seda tean ma öelda, et erafirmades ei vaata keegi sinu passi, ei vaata keegi sinu käsi ja jalgu või nende olemasolu, et sulle oma teenust või toodet müüa. Kõikide raha võetakse rõõmuga vastu, kes sinu kinno, sinu kohvikusse või poodi tulevad. Sirbis aga teatatakse kõigile, et mõni inimene ei kõlba kinno, sest ta on vana, sest ta tahtis enne koju minemist poest läbi käia, sest ta ei kuule või ei näe jne, jne, jne.  

Ikka veel on mul silme ees minu ülikooli õppejõud, kes 1990ndatel sattus elus esimest korda Rootsi ja nägi inimesi ratastoolides, silmnähtavalt teistmoodi inimesi tänaval ja mõtles, et kui haige see Rootsi ühiskond küll on, et seal nii palju silmnähtavalt haigeid inimesi tänaval võib ringi liikuda. Andrei Liimetsa arvamust avaldataksegi praegu meie maksumaksja raha eest Sirbis. Et meie ei või pensionäriks saades kinno minna, et meie Kantor Emori vastajatena oleme kehvemad kliendid, kui need päriskliendid ehk filmikriitikud ja keeruliste filmide vaatajad. 

Kapitalism on väga põnev nähtus, osaliselt tohutult ebaõiglane, sest see, kes maksab, see, kellel on raha ja aega, saab endale lubada teatud kaupa või teenust.  Sisuliselt aga me ju hääletame  oma jalgadega Artisesse või Apollosse minekul, et kui hästi kinol läheb. Teisalt on selles törtsuke päris ausat demokraatiat, seda tehes saame kujundada end ümbritsevat. Mida parem programm, seda mitmekesisem publik. Seda põnevamad väljakutsed programmi koostamisel. 

Hollywoodi film ja selle turundustrikid

Ja mis veel kapitalismiga kaasas käib ja Hollywoodi filmidel on see asi juba väga pikalt selgeks õpitud - turundus. Nemad juba teavad, et müügimees ja filmimees ei pea olema ühes ja samas isikus, vaid suure tõenäosusega on need erinevad inimesed. Ehk praegu on "Furiosa" treiler kinodes vaadatavate filmide ees käinud juba kolm kuud, aga eesti filmide treilerid jõuavad kinno nädal enne filmi, kui nad siis ka on kinno jõudnud. Ehk keegi ei tuleta filmitegijale meelde, et tegelikult peaks juba algusest peale mõtlema sisututvustusele ja treilerile või tiiserile. Mitte midagi halba ei tee ka filmi tegevusprotsesside filmimine ja kommenteerimine filmi Instagrammi või Facebooki kontol pikalt enne filmi kinno jõudmist. Ilma treilerita ei oska kinopublik filmi ju oodata. Kas selle töö peavad ära tegema kinod? Või levitusfirma? Või filmimehed ise? 

Kõigele lisaks pole ka ükski kriitik viitsinud pärast pressifilmi vaatamist filmist mitte midagi kirjutada, sest tema sõnad ja teksti ilu on tähtsamad, kui see, et inimesed saaksid filmi kohta kohe midagi teada ja kinno seda vaatama tulla. Jällegi kui arvustus ilmub neli nädalat pärast filmi esilinastust, siis on hilja kassaedust või selle puudumisest rääkida. Selleks ajaks on kinos kogemata eesti filmi otsa sattunud kümme inimest ja mis huvi peaks olema meil maksumaksjatel lisaks filmi tootmiskuludele maksta ka tühjade saalide eest? Või Apollol seda teha? Inimesed, kes ei maksa pileti eest, ehk esilinastusel olijad ei peaks minema arvele kui vaatajad. Nad ei panusta tegelikult ju filmi kinos jätkamisse. Film peab olema sündmus – aga selleks, et see oleks sündmus – peab tegema kõvasti eeltööd. Raha näitab meile seda, kui suureks sündmuseks on film tehtud. 

Kokkuvõttes jõuame ikkagi pensionärideni, kellel on aega päeval kinos käia ja kes panevad kinno minemiseks raha kõrvale. Ka emadeni pisikeste lastega, kes vajavad tuulutust, ka lasteni, ka teismelisteni, kellele tuleb õpetada filmide vaatamist, jah, ka keerulisemate filmide vaatamist, aga seda ikkagi ja alati lihtsamalt hoomatavate filmide taustal.  Kuidas saada inimesed kinno? Kuidas raamatupoodi? Tee midagi, mis on lihtsamalt hoomatav ja sealtkaudu näita keerulisemaid filme. Saadki kinno või klassiruumis õpetajat kuulama.

Miskipärast tundub mulle, et Andrei Liiamets on viimased 30 aastat elanud Nõukogude Liidus, kus nagu me mäletame, oli pidevalt defitsiit ja pidi minema kinno vaatama seda, mis näidati, või lugema raamatut, mis poes oli. Tänapäeval võime valida, mida me vaatame või tarbime.  

ulmevärk ja kurbus

Ulmevärk see ülikool ja kirjutamine, kui oleks veel, et kirjutamine, aga ei ole ju kirjutamine! ja kõik need muud asjad. Ja mees. Ja mees. Ja mees. Ma kogu hommikupooliku nutsin. Läksin uksest välja ja nutsin. 

Vennanaine saatis veel mingi veidra asja kaugest minevikust, kust on pärit mu see kahepaiksus, et olen/ ei ole sinuga. Siis justkui oled pereliige ja siis jällegi ei ole, sest nii mul paraku see sünniga kaasnev veider värk on. Ja kuuluvustunne on alati minu probleem olnud, et tahaks kuhugi kellegi juurde kuuluda, aga mõnikord lihtsalt pole võimalik, sest see sasipundarde värk on minust väljaspool, mina ei ole tegelikult kunagi nendes pundardes olnud. Kurb on ta tõesti. Praeguseks saan vanematest enam-vähem aru ka. Kaasav haridus tähendas minu peres seda, et olid nagu oma laps ja nagu ei olnud ka. Nüüdseks olen endale selgeks teinud, et enam-vähem suurem osa ajast ikkagi olen pereliige, kellega arvestatakse. Aga ilmselt see on mõjutanud minu vaateid elule ja endale. Sellele, et mind ei saa tõsiselt võtta, et minu tegevused on kõik justkui mittetõsised ja seepärast ei olegi mõtet väga pingutada, sest kokkuvõttes, kõigil on savi. Üldiselt see ei pea paika. Aga perekondlikus plaanis võib mõnikord pidada. Ja veelkord mitte sellepärast, et lapsevanemad oleksid halvad või midagi. Lihtsalt olukord on mitmetahuline ja mitmetimõistetav. 

Vist mingi esmaspäevast saadik ringi käinud lahti kammimata juustega - segadus on siin ja seal ja minu sees ka. Mõnikord tahaks ennast täiesti kiilaks ajada. Vanaemal olid elu lõpus nii õhukesed juuksed, et ainuüksi selja taha kammimisest piisas, et ta ennast inimesena tunneks. Ja viisakas välja paistaks. Minul ju praegu kõike liiga palju, juukseid, emotsioone, last, meest, tööd, ülikooli. Samas mitte millestki ei tahaks loobuda, aga kui minuga nõmedalt käitutakse, siis loobun. 

Mees veel arvab, et ma ei ole selleks suuteline, aga kui ma siin hommikotsa nutan silmad peast ja korraks tahaks olematu olla, siis see tähendab, et mulle on haiget tehtud. 

Öösel armusin ühte oma sõpra ära ja tundsin juba unes, et petan oma kallist kaasat. See oli nii imelik tunne, et veider hakkas. 

Tattnina, titt, kool, ülim kool ja tants tralliga kahasse

Tatine nina ja magamatus - esimest aastat sõimelapse ema ja isa paratamatus.  Valesti kooli taritud tööd ja hunnik veidrust, mis tekib tunnis, kui õpilased saavad aru, et sa oled natuke hajameelne olnud. Ja oledki hajameelne. Miskit pole teha! Asjad liipavad paremat ja vasemat jalga ja kolleeg sibab uksest sisse, see kolleeg, keda sa ei tea ega tunne ja küsib, et mis teha eesti keele õpetajat on tarvis, aga sinusugune - endiselt pooleldi libaintellektuaal, kes on endiselt hinges raamatumüüjanna ja eelkõige titemamma ja üliõpilane ja moodsa tantsu fänn (või on see etenduskunst, mida sa tahaksid vaatama silgata kord Sõltumatu Tantsu Lavale, siis Kanuti Gildi saali!), lugeja igast psühholoogia raamatute lugeja, kes tahaks, et tema tunnis tunneksid õpilased end eelkõige inimestena, kellel on põnev ja kes on toimekad! Igatahes tööd on palju! Tulge ka tööle head sõbrad! Natuke hirmus on ka! Eriti jaanuaris. Aga mina olen endiselt nahaal! Pingutan! Toimetan! Annan endast viimast! 

Käisime Toffikule kindaid ostmas

 Hullumeelne värk, kuidas me minu kalli elukaaslasega suudame tekitada endale väikelapse kinnaste draama! Ja me oleme selles vägagi kummaliselt üles ehitatud vanakesed. Nagu oleks võimalik tunniajase situatsiooniga läbi mängida kogu 49-aastane abielu. Ja ometi oleme Henrykuga koos olnud kõigest 8 aastat. Imelikud aastad need aastad, minu meelest päris minu omad, ma usun, et midagi on üle läinud ja kasvama hakanud, midagi, millele võiks öelda suureks kasvamise  nimi, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla ma kõigest kujutan seda kõike ette. Ja Tohver on lihtsalt mingi lisaliige, kes kasvab ja areneb ja toimetab. 

Uus on juba päris pikka aega vana

 Aeg läheb kiiresti, ilma  et ma oleks korralikult läbi mõelnud, mis teen ja mismoodi. Lihtsalt teen. Mul ei tule see alati väga hästi välja, aga siiski midagi tuleb. Õpetamine? No empaatiavõimet ja kiirreageerimisoskust annab veel pikalt treenida. 

Täna üle pika aja sain kokku oma toredate õpetajatega eelmisest aastast. Õpetajatega, kes on otsustanud, et nad peaksid koolis olema ja nad ongi. Minagi olen nende seas oma magamata öödega, kus otsitakse tissi taga ja surutakse end issi lõua alla, sest seal on kindlustunnet rohkem kui küll. Aga ütlen ausalt, aju on sellel aastal rohkem mõtteid täis, kui eelmisel aastal, mina olen rohkem toimetamas, kui eelmisel aastal. Kogu aeg minu peas see küsimus, et millal Toffik rääkima hakkab, kuidas teha tunde, nii et õpilased ise tahaksid õppida, mitte nii et ma hüppan ees ja nad ei jaksa ükshetk kuulata, kuidas õppida ülikoolis nii, et oleks õpitud ja läbi mõeldud ja ära tehtud, aga hetkel on küll tunne, et enamus asju tegemata ja segased ja hullud omamoodi. Aga eks see kõik läheb aja jooksul paika, ka mina lähen. 

Olen aeglane õppija. Kogu aeg tuleb vanaema meelde. No loomulikult tuleb, sest tal oli just just see moment, kus ta sai teha asju täpselt siis, kui sai teha. Tegi rahulikult. 

Septembrikuus on ilmselt kõik jälle uus...

Ma olen imelik - olen alati olnud. Jah, mõnikord ma sõna otseses mõttes haisen, näen välja, nagu oleksin tulnud tõenäoliselt keskmiselt suuremalt südaöiselt reivilt (eriti siis, kui Toff on otsustanud tissitamist magamisele eelistada, jaa, ta on mu ainuke laps) - see on siis üleni higine, veidralt riides, tundub, et varsti üldse ühiskondlikult magama kukkuv, ja mõnikord, ilma Toffikutagi otsustab mu aju mind viimased 7-8 aastat kostitada hirmumõtete ja ärevushoogudega - nii et magada ei saa - ja järgmisel päeval näen endiselt välja, nagu oleks südaööst hommikuni nagu hull kuskil tantsinud. Võimalik, et see on perimenopaus? Või kuidas nad seda asja kutsusidki. Igatahes nii on. On juunis-juulis, aga ka septembris, oktoobris, ühesõnaga kõikidel kuudel. 

Mõnikord on mu ärevushood põhjendatud, mõnikord on need lihtsalt osa sellest neuromaailmast, kuhu ma kuulun. Ma isegi ei viitsi enam uurida, miks ja kuidas. Vaata ülevalt poolt. Igatahes kõigest sellest hoolimata tahan saada õpetajaks. Seekord. Ma ei ole üleliia entusiastlik - sest kui päris aus olla, siis lihtsalt ei jaksa. 

Aga tean, et peab. Toffiku pärast, õpilaste pärast, enda pärast ja nii õõnsalt, kui see ka ei kõla, minu väikse Eesti pärast. 

Katsed Tartu ülikooli läksid nii: 79,5 punkti - sain sisse õpetaja erialale. 

Katsed Tallinna ülikooli läksid nii: 72,25 punkti - sain sisse õpetaja erialale 

Ja ma ei tea, kuidas ma selle kõik üle elan sessioonõppes. Lähen Tallinna, isegi kui see saab olema suht jube asi. 

ei olegi jõudnud öelda, et keeruline lugu selle sahmimisega. Võtsin täna kätte "Eesti novell 2021". imelik hakkas. ikka selle Lilli Luugi pärast. Sveta Grigorjeva räägib temast igal pool. Lugesin selle ühe teksti läbi. Ei olnud nii vaimustuses, aga sest pole hullu. Ega siis kohe ei peagi vaimustuma. Saab lihtsalt olla - nii isegi olla. Kogu see aeg, mil olen kirjutanud, mõelnud ja nii edasi, olen otsekui olnud teel kuhugi - endalegi arusaamatusse kohta. Loen nüüd raamatut "Teadlik õpetaja" - inimene, kes ma kindlasti hetkel ei ole - teadlik õpetaja. Käisin ükspäev ühte asendustundi andmas ja oh see oli hästi ette valmistatud. Tipsud toimetasid nii asjalikult, et hirmus lausa. Algul siis tunnitöö, siis paaristöö, siis töövihik ja mina koperdasin ühe õpilase juurest teise juurde. Kõige keerulisem oli see paaristöö, mõnikord ei tahtnud nad sugugi paaris olla ja said isegi pahaseks, kui pidid kirjutama, millisest ägedast jalgpallurist kogu meedia räägib. Tülli läksid. Naljakas ja nunnu. Igatahes - aju on mul küll vist see matkaja aju - sünteesida meeldib mitu korda rohkem, kui suurelt ja laialt analüüsida. Pisikestest asjadest üks suur asi kokku klapitada. Ja nüüd - olen sellest kõigest üha teadlikum.