august 2025
Viimased poolteist aastat on suht karmid. Olen lihtsalt kogu aeg mõelnud ühele asjale: kuidas aidata Tohver Kalju rääkima?
Arstid, spetsialistid, raha, aeg - kõik on tiksunud Tohvri rütmis. Eelmine lasteaia aasta läks kolmapäeviti ujumisele ja eripedagoogile. Märtsis lisandus logopeed.
Hing on kinni, et mis edasi saab. Ei saa ju öelda, et midagi poleks saanud! Saab! Peab saama! Kuhugi me peame jõudma kogu selle tegevusega ja endaga!
mai 2026
hunnik tööd on ära tehtud. Iga jumala päev lasteaias käimine. Seal siis see, et ega ta nüüd lemmikõpilane oma ulakuste ja suutmatusega fookust hoida õppetegevuses alati ole. Aga ta käib iga päev lasteaias ja ma tean, et see teadmine, et on olemas korduvad tegevused aitab päris tihti mingitest suurematest kriisidest elus läbi. Ja kriise tuleb nagunii, isegi kui see kriis on kadunud pitskinnas või midagi. Mind on elust läbi aidanud töö, töö, töö (või siis kooli ajal koolis käimine ja inimeste nägemine, kes iga päev tulevad tegema ühte ja seda sama asja). No kõige raskem oli vanaema surm, ainus koht, kuhu ma ei julgenud minna pärast vanaema surma oli teater. Muidu käisin iga päev koolis, jätsin vist paar päeva vahele. Ja ma ei olnud hea õpilane - ma olin kõige keskpärasem krants üldse kogu klassi peale, mõnikord oskasin natuke originaalsemalt kirjutada või mõelda, aga üldiselt - ei tulnud mul see tol hetkel väga välja. Distsipliin kohale käimise kohta jäi ja arendas ennast ise. Ülikoolis oli mul kohutavalt raske loengutest puududa isegi kui tookord äge ja nutikas (sugugi mitte tagurlik) noor õppejõud Martin Ehala ütles, et kui mõistlikum on kodus või raamatukogus infot kätte saada, siis saagem! Aga kui sul pole kodus kedagi peale sinu enda, kes tegelt ei oska olla ilma inimesteta. Jep.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar