Minu papist, Jumalast ja sellest, kuidas bürokraatide juurest minema jalutada

Täna on see päev, kui papi saab 68. Enda meelest on ta endiselt kõige vingem. On ka. Ta on ju minu papi, sellepärast ongi ta kõige toredam tegelane üldse. Okei, tal on palju neid omadusi, mis takistavad minul vist pärismehi normaalse näoga vaatamast. Mina lähen Thierseni kontserdile. Enne seda üritasin praktiliselt kogu oma raha ära raisata. Pajula ostsin ja siis veel Vikerkaare, hirmsasti tahaks teada nüüd, et mismoodi see eurovärk välja näeb, Timothy Norton kirjutab, et kuidas see käib.

Mihhail Lotman usub, et kirjanduskriitik on arst, aga kirjandusteadlane on patoloog. Jep. Usub, usub, vähemasti Pistriku tekstis ta kirjutab niimoodi. Ja tuleb välja, et see Jumala asi on Brodskil tõsine. Selles mõttes, et ükski seaduslik institutsioon, ükski võim ei ütle talle, kas ta on poeet või mitte. Keegi ei ütle seda kellelegi, vähemasti mitte praegu. Aga M. Lotmani kirjeldab aega, mil inimestele anti õigus olla poeet. Suurem meister ütles tollele uuele tulijale, et oledki poeet. Tegelikult ütles Brodskile Ahmatova, et ta on luuletaja, aga sel polnud kohtus, selles ilmselgelt veidras ja tobedas kohtus mitte mingisugust asu. Jumalal oli asu - 1964. aastal, kui tegelikult polnud tol ajal ka Jumalal asu nõukaliidus, no seda teadis mulle vanaemagi rääkida, kui piinlik korraga kõigil kirikuskäimise pärast oli. Ja ometi, süüdistatuna parasitismis, seisab Brodski kohtu ees ja teatab, et keegi pole teda tunnistanud luuletajaks, kui siis ehk Jumal. Midagi kogu selles käitumises meenutab mulle filmi "Assa" viimaseid stseene, kus Tsoi käest küsib kole kultuurimaja bürokraat, et kas too teeb tööd, ei tee, no kurat ei tee, luuletab, mängib pilli, otsib inspiratsiooni, aga tööd ei tee. Aga pidu on vaja ju ikkagi ära pidada ja siis hakkab kulduuramajaametnik lugema mismoodi, et pilli ei lõhu ja kontsert ei lõpe enne kui tema aeg lõppeda oli ja inimesed olgu ilusti riides ja... 

Tsoil on savi. Ta jalutab minema. See on omamoodi khuul.