Ma ei tea, kuidas mu aju suudab kokku keeta nii palju asju, et ma ei saa enam ühel hetkel muffigi aru, kust algab reaalsus ja kust minu fantaasia. Unenägudes - on see kuidagi loomulik - päriselus kah. Kõige paremini tulevad sellised asjad välja lastega suheldes. Mäletan siiamaani, kuidas Kristiine Apollosse jäeti üks hüperaktiivne tüdruk, kes suutis, tegelikult üldse mitte väikses poes selliseid jooksutiire teha, et minu pea hakkas ringi käima ja tolle teise lapsevanema pea, kelle maimuke otsustas koos hüperaktiivikuga kah joosta täitel tuuridel. Seisab vaene ema keset lasteosakonda ja seletab mulle, et ta ju ütles neile. Ta ju ütles neile.
Me kõik teame, et ta ütles, aga me kõik teame palju lapsed oma vanemaid kuulavad teatud situatsioonides. No igal juhul on äge joosta. Igal juhul on see mitteohtlik raamatupoes. Minu reaktsioon oli tegelikult isegi üsna kiire ja jahmatav, ses mõttes, et ma ju ei teadnud, mida öelda muud, kui:"Kas te teate, tüdrukud, mis siis juhtub, kui te liiga palju ringi jooksete?" Ja see on selline korraliku horrorstoori algus, kus üks väike hiir majanurgas sibistab ja seletab talutütrele või vaeslapsele, et mis taga kõik juhtuma hakkab, juhul ka ta... Küsib kõik riided Saatanalt korraga.
Tüdrukutel oli väga põnev ja kuna ma ei olnud nende ema ega tädi ega jumalteabkesasiveel, vaid täiesti kohalik hiireke, siis nad panid minu arvamist ka tähele. "Siis te jooksete ennast ära," teatasin ma rahuliku enesekindlusega, "Nii et parem vaadake filmi bussis." Tol ilusal hetkel oli film bussis või filmibuss. Ja nad hakkasidki filmi bussis vaatama. Praegu ma mõtlen ja tunnen ennast kergelt süüdi - noh nüüd nad kardavad elu lõpuni enda ära jooksmist. Samas vahel tulebki ennast ära joosta.
Aga see, et sellised klikid inimese ajju (ja mitte ainult laste ajus) tekivad, on väga põnev ja kohati hirmuäratav. Sellele kõigele vastab Tahkuna rannas oma kunagisest armastusest ilma jäänud Sooniku Simmu oma looga. Terve elu on ta maha joonud, nii võimsalt ja kõikehaaravalt, et imelik hakkab. Terve elu - ühe Sandra pärast, kes polnud midagi muud kui üks lihtne hoor, ja kogu tema noorus ja kogu tema jõud tuleb talle meelde sel hetkel, kui too enne-Sandra-aegne vana sõber hambutuna kõrtsi astub. Ja see on jahmatav, kuidas üks inimene mingist kindlast ajahetkest minevikus võib oma olemasoluga kõik pea peale keerata. Ja selline keeramine viib teatud moel endasse vaatama - ei otsi kraaklemist ega kaklust, ei otsi veini ega viina, vaid ennast, ainult ennast taga. Joomise, kraaklemise, kakluse, veini, viina - üksinduse taga. Ja ma ei tea, mul pole piisavalt pead või mõtteid, et see ära põhjendada ja ma ei usu, et Oengo seda moraalitsevana mõtles, sest Simmu on tore. Simmu on üksikhing, kellega võib kohtuda suvalises baaris.
Mees, kes kunagi unistas ja tahtis ja tegi, kes enam ei jõua, kellelt võeti see armastuse leek ära. Natuke nagu Oengo isegi - 17aastaselt visatud Vabadussõtta, kaks abielu, 9 last, 1941 surm oma laua taga, liigsest tööst (ikka lastelood, mille eest sai kiiresti raha), sest kuidagi pidi ju oma peret toitma. Lembe Hiedel, eesti staartoimetaja ja võib ka öelda toimetajate ema ning kõigele lisaks üks Oengo lastest, andis Oengo valitud luuletuste kogu 2001 välja. Kuus aastat hiljem asus ise manala teele. Aga midagi nendes lihtsates tekstides on. Ja minu jaoks ikkagi eriti Simmu loos. Võib-olla ka manitsevat - kurjustavat. Samas aga üdini inimlikku ja kurba. See hetk, kus inimene hoomab korraga kogu oma elu mõttetust või siis mõttekust. Kui mõttekuseks osutub naine. Mu vanaema kasvatas mind kartma mehi, papi kartis juba ette. Ja mis on minu elu mõttekus? Hirm? Tegelikult - on ta kõigil olemas. Kõigil. Kõigil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar