Lindudest sündinu II

"Veera, too mulle palun piibel!“ ütles vana naine nooremale, kes seisis Võru haigla akna juures ja vaatas külmi männipuude latvu, mis õõtsusid. Naine justkui ei kuulnukski oma ema.

„Memm! Memm! Räägi Sašast! Räägi Sašast!“ kilkas väike tüdruk nagu linnuke ja jooksis mööda tumedate aukudega põrandakatet. Vana naine tõstis tüdruku oma voodiäärele istuma. Tilgutid veenides rääkisid, et vana naine ei söö enam ise, vaid oksendab söögi välja, samamoodi oli joomisega. Ta lamas voodis ja teadis, et iga päevaga läheneb hüvastijätt – oma väikesest linnupojast – чудo´st. Väike tüdruk oli vana naise jaoks, kui pisike ringisilkav suitsupääsuke. Pääsuke – ласточка – laastuke – eestlaste rahvuslind.

Kui nad Kristjaniga kurameerisid, siis sõidutas eestlane ta Piusa liivakarjääri. Punane ja kollane kohalik liivakõrb, mille koopad kutsusid end avastama ja mida ääristasid männimetsad. Ja seal olid pesad – linnud lendasid liivaaukudest välja ja sisse. Nastja imetles nende kiirust, nende ilu, nende koordinatsioonivõimet – haaramatu, kaootiline linnupesade, linnupoegade ja kohustuste maailm. Nad istusid kahekesi ilusale vaibale liival ja jälgisid kõrvalt elusid, mis libisesid läbi nende elu, neid justkui puudutades. Siis nad mõistsidki, et hoolimata kaosest, et hoolimata täielikust korralagedusest – see kõik oli näiline – lendas iga lind oma pesasse, oma poegade juurde, oma ussikesega ja ta ei eksinud kordagi, sest vastasel juhul poleks ta suutnud täita oma kohust maailma – oma pisikese perekonna ees.

Liina ei saanud veel aru, aga ta täitis suurepäraselt oma imeks, lapselapseks olemise kohust.

„Tõ mojo malenkoje tšudo!“ ütles Nastja – Liina ajas siis silmad pärani ja vanaema suudles teda otsmikule: „Oled jah ime! Ei teadnudki või?“

Tegelikult oli Liina nende ühine ime. Veera oli nelikümmend kaks – Taavet turtsus ja korskas nagu traaviv hobune – ta oli valmis isaks saama küll, aga mitte Veera elu ohtu sättimisega.

„Ära palun muretse! Gustav Suitsu ema arvas ka et ta on liiga vana, et sünnitada!“

„No ja meil peab siis kindlasti järgmine Gustav Suits sündima!“

Veera seisis vaikides keset tuba. Ta oli kurb, paremast silmast langes aeglaselt alla tilk sooja pisarat.

„Mitte ainult sinu raamatud ja sinu porgandid minu kunagisel muruplatsil – saad aru – mitte ainult need ei pea meist sündima!“

Ei pidanudki.

„Ema, ära muretse ma toon sulle piibli.“

„Homme!“ kilkas Liina.

„Homme,“ nõustus Veera. Ja männilatvades lendas ringi vana Emilie kummaline ämblikuniitidest kokku kootud pea.

„Kindlasti homme,“ ütles suurte hallide silmadega kummitus männioksal kõlkudes.

„Mida sina siin teed?“ mõtles Veera, Emilie ei näidanud ennast tavaliselt kunagi väljaspool kodu.

*

Pikk, kõhn – neljakümneselt juba hallipäine. Juuksed – lahtiharutatuna ulatusid puusadeni. Ta justkui ei olnud neid kunagi värvinud. Kui Taavet nägi esimest korda tema ülbet ükskõiksust tollel reede õhtul, kui nad Lindaga siia kuplitega Eesti lõunaosariiki saabusid, hämmastasid Taavetit selle ilusa naise juures kaks asja – kortsud, pikad hallid juuksed ja ehmatamapanev iroonia ja tõsidus ühes ja samas lauses. Ta justkui ei tahtnud kedagi oma koju lubada ja ometi ta tegi seda. Igas tema liigutuses oli tempereeritud kuninglikkus. Selles ükskõikses viisis, kuidas ta pudel suul viina jõi, suitsetades tuhka tuhatoosi puistas või Lindat jälgis või hoopis inimesi endast välja viis oma ohjeldamatu naeruga ja mis kõige hullem tema liigutused säilitasid oma veidra väärikuse ka majapidamistöödes: otsekui olnuks akende pesemine või sokkide kudumine või põranda pühkimine mõeldudki ainult kuningannadele. Elisabeth Teiselgi olnuks temalt, mida õppida.

Veera käed ja huuled otsisid Linda soojust ja kohtasid tavaliselt kõhklevat, aga ilusat naist teiste embuses ja tähelepanu keskel. Selline tundus Veera Taavetile. Tal oli kahju ja huvitav ühekorraga ja ta tahtis Veerat endale – just sellisena. Veera ehedus hirmutas ja varjas. Ta ei varjanud oma kortse, häält, lõhna, ometi jättis ta kogu aeg midagi ütlemata. Ta oli kõikehaaravalt temaise ja selles temas endas oli kogu aeg midagi uut ja ootamatut, mida esmapilgul kõrvalt keset naeru ei märganud, aga mis peale ühte kuud Veera majas hakkas Taavetit üha enam painama – see oli valu.

Veera oli rahulik ja asjalik, kui Taavet küsis midagi teoreetiliste tekstide kohta kabinetis. Ükskord märkas Taavet, aga midagi kurba tema pilgus lahvatavat, samal hetkel see kustus, jutt läks mujale, pilk pöördus hallile pliitsikirjutisele. Veera ei ilmunud kunagi kabineti kauemaks kui tund aega tolmu pühkimiseks, põranda pesemiseks ja kušetil olevate Taaveti voodiriiete vahetamiseks. Ta oli tuima sunnitöölise ilmega – äärmiselt determineeritud leidmaks mustust, korratust, nagu mõni metalliandur maa alt rauda vahel isegi kulda.

See juhtus ootamatult – Taavet liikus vähe, aga täpse teadlikkusega mööda maja ringi. Ta õppis tundma Veera trajektoore ja mõistis, et Veera käib varahommikuti tööl – päevasel ajal ta, kas tegeles koduse majapidamisega või kudus kampsuneid, mida müüdi kohalikus suveniiripoes. Taavet mõistis, et elu, mis sidus Veerat kabinetiga, ei kuulunud enam naise juurde, sest raamatud ulatusid oma trükkimisajaga kümne aasta tagusesse minevikku. Selles oli midagi hirmuäratavat. Taavet mõistis, et selline käitumine oli Veera jaoks võimalik. Veera ehedus oli lõpuniminev ja impulsiivne. Mitte kunagi ja mitte keegi ei võinud teada, mis temast saab.

Veera jooksis hommikul kiiresti tööle. Kõlas klirin. Midagi kukkus maha. Veera lõi ukse enda selja tagant kinni. Taavet jooksis kabinetist välja ja nägi põrandal väikest võtit. Ta hoidis võtit, nagu hoidnuks ta Veera hinge paelas oma kaela peal. Tema käsutada oli kabinet, õu, põõsad, lilled – ei muud. Nüüd hakkas ta aga mõistma, et tegelikult käsutas ta läbi võtme oma kaelas ja kabinetis olevate raamatute Veera hinge. Kuidas? Seda ta veel ei teadnud.

Ühel Veeratühjal varahommikul leidikski Taavet ennast lahendamas saladust Veera magamistoas, otsimas pisikesele võtmele võtmeauku, sest üheski teises toas polnud ei kappi, riiulit ega ka mitte seifi, mida saanuks võtmega lukustada ja seetõttu ei sidunud ennast väikese võtmega ükski teine tuba kui intiimsevõitu valgusrikka magamistoa kummut.

*

Helgepea just nimelt – Helgepea.

Kristjan.

Nastja lebas voodis ja kuulas aparaati enda kõrval. Arstid lubasid kogu aeg midagi. Lubasid paranemist, siis vahelduseks halvenemist, kuni lõpuks kadus Nastjal järg täielikult käest ja ta lõi käega. Mis seal ikka vahet, kas ta elab veel kümme, viis või üks aasta? Muidugi tahtis ta elada ja muidugi oli tal surma ees hirm, aga ta harjutas ennast aeglaselt surma mõttega. Iga mõne aja tagant käis siin kohalik papp, kellelt võis iga mõne aja tagant paluda viimset võidmist, ja iga mõne aja tagant oli Nastjal üha piinlikum pappi haiglasse kutsuda – viimsele võidmisele. Selles oli juba midagi koomilist – oled vana, oled harjunud teadmisega, et ükspäev sind pole, aga näe, Kurat ja Jeesus ja Maria – keegi ei taha sind. Nii et ela veel oma seitsekend aastat – hoolimata seitsmest viimsest võidmisest.

Aga Helgepea. Nastjale meenus tema mees – Kristjan Helgepea – eestlasest taksojuht. Oli alles nimi antud. Veera Helgepea. Nastja Helgepea. Helgest peast oli asi muidugi kaugel. Kristjan oli teadushuviline – terve nende esimene kodu Obinitsas oli paksult täis elektroonikakäsiraamatuid, rääkimata poolikutest mootoritest ja kummalistest leiutistest, mis pidid elu lihtsamaks tegema. Näiteks kahejalgne robot, kes tolknes mööda köögipõrandat ringiratast ja tassis Helgepeade laualt metallnõusid pesukausi juurde. Klaasist nõudega ei olnud Nastja lihtsalt nõus riskeerima ja Kristjan ei vaielnud kaasale vastu.

Ei, Kristjan, kogu oma kaootilisuses, oli siiski nagu mõni piiripääsuke, keda nad oma esimesel kohtamisel imetlesid. Absoluutselt arusaamatu mees, aga kõige selle juures täppisteaduslikult praktiline. Kui Kristjan 21. augusti hommikul 1988 haluhunniku tõttu, mis ta tuppa taris, infarkti suri, siis Nastja mõistis, et hoolimata sellest, kuidas mees oli teda võlunud, polnud kooselu mehega justkui olnudki ja ta meenutas nende esimest tüli. See oli 1980. aastal, kui Veera oli kõigest kaheaastaseks saanud ja Nastja, kes kogu aeg, oli mehega eesti keelt praktiseerida üritanud, kuulis mehe kurja venekeelset kohmetust: „Miks sa minuga vene keelt rääkida ei taha?“

„Veera on siin. Las ta räägib sinuga eesti keeles ja sina võiks minuga ka eesti keeles rääkida.“

„Eesti keeles? Mis eesti keeles! Meid ei jää nagunii selles venestamises järele!“

Imelik, kui kiiresti oli mõni inimene valmis lahti ütlema oma isiksusest, oma erilisusest, oma individuaalsusest, oma rahvusest, oma keelest, Nastja ei teadnudki, et see on nii kerge. See tekitas vastiku ebameeldivustunde.

„Ei jää...“ kordas ta automaatselt ja pesi seljaga mehe poole nõusid. Käed millegipärast värisesid. Imelik, kui kiiresti oli mõni rahvus valmis lahti ütlema iseendast.

„Aga muidugi ei jää, kui sa minuga eesti keelt ei räägi, aga muidugi ei jää, kui sa oma tütrega eesti keelt ei räägi! Ei jää ju!“ nõnda vastas Nastja.

Kui Nastja kodutalu lehmad viidi kolhoosi, kui ema magatas üht vene seersanti, kui setust isa kõmmutati maha tema seotuse pärast eesti metsavendadega, siis oli Nastja veel liiga väike, et mõista, mida tähendasid isa viimased sõnad: „Ole sis hää laits! Avida imä!“ Aga aastaid hiljem ta mõistis.

Need viimased setukeelsed sõnad võeti temalt ära ja asendati venekeelsetega – need tõugati aeglaselt tema aju keldritesse. Unustada. Unustada. Unustada. Ainus, mis Nastjalt paluti, ja nüüd kui ta oli kohanud eestikeelset meest, tahtis too ka ainult unustada, unustada, unustada – kõike kogu aeg. Nastja mõistis, et keele unustamine, ongi kõige unustamine. Ta ei osanud seda küll täpselt selgitada, kuidas võis võimu poolt tapetud ja varastatud isa keel, olla maailma ja enese reetmine, aga seda see oli.

Ema, kuigi uuesti abielus vene seersandiga, ei unustanud oma õigeusku. Ta võis unustada oma inetu, rikka setust mehe, aga kirikult palus ta siiski andestust ja oma tütartki õpetas palvetama. Nõnda õppis Nastja juba lapsest saadik käima igal pühapäeval kirikus.

Kirikus kohtas Nastja kedagi, kes õpetas teda mäletama. See oli pool eesti ja pool vene poiss Saša, kelle isa suri rindel, ema aga vägistas ja tappis fašistide leegion. Saša oli eriline – ta oli oma vanuse kohta tark ja kiire taipama, et tegelikult oli see sõda, et tegelikult polnud see ei fašist ega ka mitte kommunist vaid sõda. Ja ta vihkas sõda. Ta vihkas seda, et temalt võeti ära niisama lihtsalt sõjakutse peale isa ja samasuguse sõjakutse peale ema. Temalt võeti tema keel – asemele anti vene keel, sest Saša elas oma venekeelsete emavanemate hoole all. See oli keele kadumise või varastamise küsimus, mis neid omavahel siduma hakkas. Ainult et Saša vanavanemad kinkisid oma tütrepojale väimehe eestikeelsed palveraamatukesed, mida poiss külakoolis saadud eesti keele algõpetusega kokku veerima hakkas, kuni lõpuks õppis ta palveraamatu pähe.

„Nii ei saa seda keegi minult ära võtta!“ vastas ta Nastjale, kui too hämmelduma kippus.

Mitte unustada. Mitte unustada. Vahel tekkis Sašal hirm, siis läksid nad kahekesi linnupesi metsas ja nurmedel vaatama. Mitte unustada. Linnud ei unustanud mitte kunagi oma laule, nad õppisid juurde uusi laule teistelt lindudelt, aga enamasti oli neil oma laad, kuidas esitada midagi ja nende keel ei lakanud mitte kunagi kõnelemast seda, mis olid neile koos ussikestega ja vidinaga vanemad kaasa andnud. Just oskuses pärandada oma laulu – kui kõige tähtsamat vara, kui elulootust, tulva või lille, mille keskel elavad maitsvad putukad ja maitsev nektar – seisneski tegelikult lindude tugevus ja vabadus. Mitte unustada keelt. Mitte unustada laulu. Mitte unustada. Mitte unustada seda, kes sa oled.

1973. aastal oli Saša selle tobeda leitmotiivi pärast Pagaris: mitte unustada. Kes ei mäleta minevikku – see polnud enam küsimus. Keegi ei mäletanud või vähemalt ei olnud keegi piisavalt julge, et avalikult mäletada, need, kes olid, saadeti laagrisse. Saša mäletas seda kogu aeg, sest nemad võtsid ära temalt tema laulu – tema ema ja tema isa. See oli jultunud ja tobe mälestus – tal justkui polnuks õiguski sellele mälestusele. Kui kaugele peab minema riigi teenimisega? Mis on riik ja mis on ühiskond, mida me teenime? Need olid veidrad ja ajuvabad küsimused, mida ta esitas kogu aeg. Oli ju tulemas kommunism! Kommunism? Oli aegu, kus Nastja ise ka uskus sellesse. Temas lausa hõõgas tulena teadmine, et lisaks planeedile Kuu vallutavad inimesed ka oma isetuse. Ja ta oligi unustanud.

Saša ei unustanud kunagi seda, mis oli rääkimatagi selge – sellist asja nagu ühiskondlikud asjad, mis lähtuvad suurest ühisest katlast, ei olnud. Ei saanud olla õnnelik lastekodu laps. Lihtsalt ei saanud. Oli olemas oma ja oli olemas võõras. Võõras on aga tegelane, kes võib saada omaks. Palju võõraid korraga ei saa kunagi omaks! Samuti ei saa ka palju võõrast inimestele kunagi omaks! Nemad aga lootsid, et inimestele saab korraga omaks palju isetust, palju võõrast. Saša nägi oma isekust – nägi seda siis, kui vanaisa ja vanaema ta Tartusse õppima saatsid, kus ta oma sünge olekuga inimesi ligi tõmbas, kus tema eesti keel inimesi endale võitis – ta tahtis kogu aeg olla ise ja olla enamat, kui talle antud!

See oli auahnus – see ei olnud ühiskatla toode – ta tajus seda juba oma närvirakkudes, kui pintsette, mis näpistasid ja elavdasid tema olemasolu. Ta tahtis selle eest saada ühiskonda, mis aktsepteeriks inimisiksust, mitte isetuse elu- ja isutühjust. Ta tahtis olla auahne, ta tahtis saavutada, ta tahtis näha iseennast arenemas ja kasvamas – nõudlikkuses enda ja teiste vastu, mitte isetuses!

Kõik seisnes loomulikult mitteunustamises. Algul saadeti Saša vanglasse, siis Siberisse sunnitööle ja siis ühel pärastlõunal saadeti Nastjale telegramm: Saša Jurjevitš Saitsev surnud. Mitte unustada. Mitte unustada. Mitte unustada.

„Ma võin endale kõik andeks anda, kuuled! Kõik! Aga seda, et nad minu isa majas patuelu elasid ja mina ei saanud neid takistada ja minu panid nad seda – sinu meelest õiget ja suurt – minu meelest kurja ja kavalat keelt kõnelema, seda ei anna ma endale kunagi andeks!“

Ja nad võtsid minult Saša!

Mitte unustada!

See oli kui klaustrofoobia, mis aeglaselt lähenes ka Veerale – keeleline paine, kus keel muutus seinadeks Nastja ümber ja tõmbus koomale seni kuni ta selles samas keeles karjuma pidi: „Nad viisid mu isa ära! Saad sa aru või?“ ütles ta nende keeles, keda vihkas. Kristjan rahustas ta maha.

„Tasa! Tasa! Tasa! Lasen rääkida! Luban rääkida eesti keelt! Ei unusta! Kunagi ei unusta ega lase unustada!“

*

Jah, see oli kummut. Seal oli a-neli formaadis trükitud tuhandeleheküljeline käsikiri täis parandusi, küsimusi, täis käekirja, mis ei sarnanenud käekirjale, mida Taavet tundis kabineti raamatutes. See oli imelik – väga imelik. Kummutis oli veel häkkimisõpik, pluss veel infosõdadest kirjutatud raamatud.

Kes oli Veera?

*

Me elame kummalistes vanades haisvates Euroopa linnades – eurooplased. Me elame tinasesse uttu mattunud Londonis. Me elame stalinistlik-keskaegses Tallinnas või siis klassitsistlikus Peterburis, 1030aastases Brüsselis, me elame Eiffeli torni varjus Pariisis. Elame. Ärkame hommikuti. Peseme hambad, näo, keha – lõikume ühiskonda ametnike näol. Olgu tegu siis kohvikuneiuga Meritoni hotellis või printsessiga, kes ei suuda meeles pidada nägusid, olgu siis tegu ilusa ja targa naisega, kes töö asemel askeldab lastega, mis ka ju töö, ehitusfirma omanikuga, luuletajaga, kes loeb, et kirjutada, loeb, et mõelda. Mina ka elasin. Täpselt samamoodi läksin tööle, kirjutasin aruandeid, arvutasin deebetit ja kreedit.

Kuni selle päevani ei teadnud ma tõde – kuni selle päevani elasin oma väljamõeldud lihtsuses, nagu teiegi. Kuni selle päevani oli mul talutav töö, kena sissetulek ja vaimustav hobi. Ja kui järgi mõelda, siis ega midagi hirmsat ei juhtunudki. Olin seda kõike lugenud, olin seda kõike filmides näinud. No kui mitte filmides, siis vähemalt you-tube´is. Kuni selle päevani polnud ma avastanud isa hotellist hašisit, kuni selle päevani polnud ma suutnud mõelda tõsiselt oma tühisusele. Nii nagu mu kallim mulle alati sisendada suvatses, polnudki ma nii tühine. Kuni selle päevani – tundsin end olevat süsteemis. Mugav töökoht. Hea pärandus – rikas isa. Ema oli end tapnud – ma ei mäleta enam mispärast, see polnud kuni selle päevani oluline. Õigemini selle varahommikuni, kus päike minu toas tiire tegi. Minu toas. Minu isa hotelli ühes kalleimas toas – Brüsselis, kus pilt inimestest tänavatel 1030aastasest linnast hõrgu roana minuse suruti.

Nii nagu neile enamasti surutakse ilus pealispind läbi naha – ilus pealispind. Mu isa vihkas kõike, mis polnud ilus pealispind. Põhjus, miks ta mind unetule ööle järgnenud päeval tooli külge sidus, oligi ilus pealispind. Õigemini minu oskus rikkuda pealispinna ilu. Tüünet vett.

Seda pealispinda oli mu isa õppinud armastama koos emaga. Hommikusöögid. Õhtusöögid – vaikivate vanemate saatel, kumbki omas mullis. Püüdes üha võimsamalt jääda iseendaks. Ignoreerides nii mind kui teineteist. Nad vist armastasid teineteist. Vist. Ma ei või selles kindel olla. Neljateistaastaselt lõhkusin end sellest külmkambrist välja. Armusin kooli kõige populaarsemasse tüdrukusse – edutult. Ta oli ainus päriselt blond, päriselt sinisilmne, päriselt pehme – kõikidele klassivendadele sobis, järelikult minule ka. Aga temale sobis klassi Koljat. Minul polnud võimalust ka.

Siis tegin avastuse – mul oli aju täis don Quijotet, ingliskeelset Beatrice´t, Achiellust, Hekatet, Esmeraldat, vürst Mõškinit, Libahunti ja Tasujat. See oli kõigest algus. Jah, mul oli kummaline aju. Ma rääkisin kiiresti, närviliselt, paaniliselt, nii et keegi ei viitsinud minu ajus ringi tiirlevaid tegelasi uurida, kuulata, näha, kuid mõnele vähemnõudlikule sobis. Ta polnud blond, ta polnud sinisilmne, ta polnud isegi nii pehme kui klassi kõige ilusam, aga mulle polnudki ju vaja teistsugust, sest ta viitsis mind kuulata, kuni ta üks päev sellest tüdines ja mu elust täpselt sama kiiresti ja vaguralt kadus, kui ta sinna ilmunud oli.

Siis oli mul eesti filoloogi kraad ja kõige lõpeks olin kirjandusteadlane. Kuni 2005. aastani urgitsesin narratiivide, värsimõõtude, unenägude, väikeste a-de, klaustrofoobse üksinduse kallal, kuni lõpuks mul oligi päris oma. Ta ilmus justkui maa alt välja. Minu isa töö juures. Minu rahvusraamatukogu seitsmendal korrusel humanitaarsaalis, minu Rahva Raamatus Viru keskuse kolmandal korrusel, minu Russalka juures, minu Kumu kohvikus, minu Von Krahlis. Algul oli see lihtsalt juhus, lõpeks muutus see pidevaks kokkusattumuseks, kuni pidin sellele vastust otsima – teda teada saama. See oli Veera. See oli aeg, kus õppisin lisaks kirjandusteadlase ametile selgeks ka raamatupidaja ameti. Minust sai isa truualamlik ametnik. See oli aeg, kus isa minu kallima valikut ei aktsepteerinud.

„Mis kuradi naine see on? Töötab baarides? Elab mingis ühetoalises korteris kuskil magalas? Tal pole ei sidemeid ega soovi neid luua! Ainus perspektiiv tema karjääris on saada järgmiseks eestikeelseks naissoost Charles Bukowskiks! No see pole suuremasi perspektiiv, või mis sa arvad? Naisel peavad olema korralik töökoht, hea oleks veel, et ta oleks näiteks teadlane ühes kuulsas firmas või siis peaks tema haridusega naine kultuurikapitali pajukil kirjandusteadlasena kuskil riigi poolt rahastatavas kirjanduskeskuses. Ta ei saa müüa suvalistele lakekrantsidele oma ilusate tissidega õllet ilma, et ta nendega ei magaks. Saad aru. Ta on lits!“ Saab küll, aga seda oli isale täiesti mõttetu selgitada.

Minu isa meelest pidi minu naine olema nagu minu ema. Meist kõigist ei saa popstaare. Meist kõigist ei saa ilukirjanikke. Meist kõigist ei saa veterinaare. Meist kõigist ei saa surematuid luuletajaid. Järgmisi Homerosi. Meist kõigist ei saa Hemingway´sid. Meist kõigist ei saa Tammsaaresid Kivirähkasid. Lihtsalt ei saa. See oli esimene asi, mis Veera mulle õpetas. Tuli loobuda pettekujutelmadest ja lihtsalt armastada olemist. Armastada inimesi. Armastada kohustusi. Armastada.

Minu ema armastas pettekujutlust, et ta oli ilukirjanik, sest midagi muud ta ei suutnud armastada. Pettekujutlus võrdub vahel pealispinnaga. See näib ega ole, aga me oleme harjunud kuulama pigem kraade, pigem enesetõestamist ühiskonnas. Veera iseloomustas minu jaoks tõelist olemist. Julgust eristuda. Julgust olla tema ise. Julgust jääda üksi. Ma leidsin temas ennast. Aeglase jubedusega avastasin, et suudangi armastada ainult temasuguseid, et ema oli midagi muud. Tema tähendus võrdus isaga. Pealispinnaga, mille pidin just sellel reisil lõhestama.

Kui kenasti mu ema mõrv oli likvideeritud enesetapuks. 1998. aasta juuli viimane päev, isa ja mina sõitsime tookord kalale, vist Peipsile. Ema suudles mind põsele. Ta oli täiesti rahulik. Ta ei teinud mitte midagi sellist, mis oleks viidanud enesetapule. Ta lihtsalt oli. Naabrinaine helistas, tagasi tulles avastasime polisei ja kirja. Kiri oli lühike. Arusaamatult otsekohene: „Ma ei saa teisiti. Eva.“ Ja ta tõepoolest ei saanud. Minu loogika ütles, et ema oli lihtsalt murdunud asjaoludega seoses. Loogika. Mis tähendas üldse loogika seoses inimese irratsionaalse valikuga olemise ja mitteolemise vahel? Me ei või kunagi teada. Me ei või midagi teada. Me lihtsalt ei või. Mina ka ei võinud. Esialgu olin šokis. Siis unustasin, sest kõige lihtsam on unustada.

„Kümme aastat on ema surnud ja sina tobuke pead seda esiteks enesetapuks, siis veel, et loogiliseks enesetapuks?“ isa kõndis mööda helikindlat halli ruumi. Olen selliseid filmides näinud. „Kus kuradi kuklas su silmad seni on olnud? Su vana isa peab narkoäri!“ muie, naer, halastamatu, veider, jalutuskepi löök keset põrandat, „Kust ma need sada miljonit eurot keset majanduskriisi kokku ajada oleks jõudnud? Seaduslikult?“

Tegelikult väga palju maailmast jõuabki meieni alles siis, kui laseme sellel eneseni jõuda. Nii oma ema kui ka isa ma endani jõuda ei lasknud. Ema oli surnud. Maha maetud. Tema kirstule oli kinnitatud roosade rooside kimp ja isa oli kurb. Ma ei olnud teda kunagi nii kurvana näinud. Ilma pisarateta. Lihtsalt kurb. Ta kuulas preestri jutlust, aga tegelikult ei näinud ta midagi muud peale kahekümne kolme kooselatud aasta, mis lagunes tema silme all võikasse liivasesse pinda võttes endale külge männilõhna, mis ümbritses kalmistut. Surnud. Niisama lihtsalt see käiski. Ja isa oli sama surnud.

„Lisa Kurnfeldt oli hea töötaja. Tal oli kolm last, rahaahne mees ja ema toita. Ta oli kuradi hea pagar.“

See oli tüdruk, kellega me hašisi pakid isa hotelli pagari seifist leidsime. Esiteks: mina ka ei teadnud, et selline asi nagu seif pagaris olemas on; teiseks Lisal oli sellest veel vähem aimu; kolmandaks: see et ta sellest aimu sai, tulenes minu isiklikust rumalusest uurida koos temaga seifi sisu ja isa võimalikku seost narkoäriga Euroopas. Olin kõike teinud kiiresti ja peaaegu oimetult – isegi korralikult aru saamata, milleks ma seda kõike tegin. See tähendas seda, et isa mehed pidid tapma kõrvalseisvad isikud – Lisa Kurnfeldti ja tema perekonna, et isalt ei hakataks raha santažeerima.

Mu isa seisatas korraga keset tuba ja vaatas mind: „Sina ei ole enam minu poeg!“

Ja ma tõesti ei olnud. Isa oli alati uskunud, et minust saab kunagi tema majandusimpeeriumi pärija. Ei saanud. Ja nüüd – kuna ma ei osutunud kõlblikuks, olin minema visatud.

„Joonatan ajab selle asja korda. Karl, lausa häbiväärne oleks sind Steinbergiks nimetada, sul puudub igasugune mehisus. Sa oled poisike.“

Hoolimata sellest, et mu isa äritses narkoga, lasi mu ema külmavereliselt tappa, majanduskriisi süvenemisel kavatses osta paar osakut Venemaa gaasitorust Läänemeres – oli tal õigus. Sel ilusal selgel õhtul, mida ma viimast korda oma silmadega vaatlesin, olin ma poisike, ehkki vanust paistis turjal olevat kolmkümmend aastat. Ma olin juhuslikult kandnud isa DNA-d, juhuslikult selle tõttu sattusin tema juurde tööle raamatupidajaks ja nüüd juhuslikult läbi jänesehaakide, mis mu taat minu silme ees oli teinud, leidsin tõendeid selle kohta, kui vähe ma tegelikult teadsin, kui vähe ma tegelikult hoolisin. Mitte ainult isast, mitte ainult emast – vaid kogu oma geneetilisest seotusest nendega. Oluline oli enamasti raha, mitte see, kuidas seda teeniti, vaid võimalus elada oma head elu küsimata kordagi, et kust see minu isiklik hea elu tuleb. Imelik oli isegi minu uudishimu, mida ma seekord taltsutada ei suutnud.

Ja isa turjakal turvamehel olid vabad käed. Mittevabad terariistadest. Esialgu kleepis ta kinni minu suu. Siis surus ta noa teravalt minu paremasse silma. Tundsin kuuma vedelikku välja langemas. Ja siis tundsin ma, et olen selle kõik ära teeninud. Lihtsalt olen. Sest sümboolselt sain ma alles nüüd maailma täpsemalt nähtud. Paremini puudutatud. Ja enam polnud minu elu pealispind. Kest, millesse peale teatud arusaamatust siseneda, vaid see kõik oli nüüd lõplikult purustatud. Tagasi pöörduda polnud kuhugi. Ainult üks oli.

*

Oli tuhandeid põhjuseid, miks ta poleks pidanud oma isa ärisse minema. Tema magistritööd väärivad teadmised eesti kirjandusest 20. sajandi alguses. Tema tüdruksõber, kelle ainus hulluksajav ja tobe nõue oli mitte kunagi abielluda. Kui ta küsis, et miks, siis ei saanud too isegi irratsionaalselt ära põhjendada oma põhimõttelist vastuseisu.

Ei, Veera ei olnud feminist. Tal olid ilusad raseeritud jalad, ta koristas, pesi pesu, tegi pannkooke, keekse ja väga heal juhul laupäeviti pardipraadi. Seda kõike oma isiklikus pisikeses ühetoalises korteris Mustamäel, kuhu ta vahel pooleks nädalaks või enamaks ajaks teatud vaheaegade tagant Karli elama lasi. Jah, see tüdruk häiris teda – oma ülbe romantilisusega, aga ta võis Veerale kindel olla.

Veera oli nagu väike tujukas laps – keda armastati tema lapsikuste ja veidruste tõttu. Tema kirglik vajadus hoolitsemise järele vaheldus vaheda mõistusega, millele oli hädavajalik vabadus meestest ja kohustustest meeste ees. Karlile oli see teada, Veera meenutas natuke tema ema, kes võis olla ühteaegu hell ja külm.

Kaugest lapsepõlvest on tal meeles, kuidas nad emaga vanaemalt-vanaisalt koju olid sõitnud. Ema astus korterisse ühes käes poja pisikesed valged sõrmed, teises õunakorv. Oli sügis. Nad tundsid lõhna – naisteparfüümi.

Ema pani korvi maha ja istutas Karli jalanõudekapi peale. Suudles toda otsmikule ja läks. Midagi tema minekus oli kurja aga ometi õiglast.

Veera, too mulle palun piibel!“ ütles vana naine nooremale, kes seisis Võru haigla akna juures ja vaatas külmi männipuude latvu, mis õõtsusid. Naine justkui ei kuulnukski oma ema.

„Memm! Memm! Räägi Sašast! Räägi Sašast!“ kilkas väike tüdruk nagu linnuke ja jooksis mööda tumedate aukudega põrandakatet. Vana naine tõstis tüdruku oma voodiäärele istuma. Tilgutid veenides rääkisid, et vana naine ei söö enam ise, vaid oksendab söögi välja, samamoodi oli joomisega. Ta lamas voodis ja teadis, et iga päevaga läheneb hüvastijätt – oma väikesest linnupojast – чудo´st. Väike tüdruk oli vana naise jaoks, kui pisike ringisilkav suitsupääsuke. Pääsuke – ласточка – laastuke – eestlaste rahvuslind.

Kui nad Kristjaniga kurameerisid, siis sõidutas eestlane ta Piusa liivakarjääri. Punane ja kollane kohalik liivakõrb, mille koopad kutsusid end avastama ja mida ääristasid männimetsad. Ja seal olid pesad – linnud lendasid liivaaukudest välja ja sisse. Nastja imetles nende kiirust, nende ilu, nende koordinatsioonivõimet – haaramatu, kaootiline linnupesade, linnupoegade ja kohustuste maailm. Nad istusid kahekesi ilusale vaibale liival ja jälgisid kõrvalt elusid, mis libisesid läbi nende elu, neid justkui puudutades. Siis nad mõistsidki, et hoolimata kaosest, et hoolimata täielikust korralagedusest – see kõik oli näiline – lendas iga lind oma pesasse, oma poegade juurde, oma ussikesega ja ta ei eksinud kordagi, sest vastasel juhul poleks ta suutnud täita oma kohust maailma – oma pisikese perekonna ees.

Liina ei saanud veel aru, aga ta täitis suurepäraselt oma imeks, lapselapseks olemise kohust.

„Tõ mojo malenkoje tšudo!“ ütles Nastja – Liina ajas siis silmad pärani ja vanaema suudles teda otsmikule: „Oled jah ime! Ei teadnudki või?“

Tegelikult oli Liina nende ühine ime. Veera oli nelikümmend kaks – Taavet turtsus ja korskas nagu traaviv hobune – ta oli valmis isaks saama küll, aga mitte Veera elu ohtu sättimisega.

„Ära palun muretse! Gustav Suitsu ema arvas ka et ta on liiga vana, et sünnitada!“

„No ja meil peab siis kindlasti järgmine Gustav Suits sündima!“

Veera seisis vaikides keset tuba. Ta oli kurb, paremast silmast langes aeglaselt alla tilk sooja pisarat.

„Mitte ainult sinu raamatud ja sinu porgandid minu kunagisel muruplatsil – saad aru – mitte ainult need ei pea meist sündima!“

Ei pidanudki.