Täna oleme me need. Pikajuukselised, hullud, kõvahäälsed kirjutajad. Sina kirjutad linateost, mina kirjutan mingit väga põnevat arhailisusse mattund naeratust kuskilt Odysseuse aegadest välja, teadlane ikkagi. Homeros ei ole minu parim sõber - aga miskit tema tegelastes paneb mind ikka mõtlema. Ehkki tuleb tunnistada - mitte nii põhjalikult kui see vana hea Sophakles ja tema imeline hullumeelne Oidipus. Filosoofiat ei oska ma rääkida, aga minu jaoks on just too kuningas, too kõike õigesti teinud inimene, too filosoofiline tippteos - ilmselt küünikud saaksid tast palju rääkida või klähvida, nii nagu nad seda vanasti tegid. Nii nagu minagi. Kuskil keskkooli esimestel aastatel arvasin asju kaduvat sellesse Sophaklesesse.
Aeg põrutab mööda, aga mina sinust ei, ikka sinu poole, isegi siis kui ma sinu kõrval kõnnin. Teisiti ma ei oska. See on naljakas, kuidas töö tegemine tähendab lõpuks seda, et sinul oleks olemas töö. Arhaililsest Penelopest - saab Katrina, kes pingutab väga, et tegelda teiste asjadega, samas kui sina oled seal - lõpuks ometi, üle pika aja - kontserdil, ilma minuta. See teeb merehaigeks. Tõusen voodilt. Ajan kiiresti püksid jalga ja lähen, ise endale teadvustamata kuhu. Suul ainult üks lause: "Ma olen iseseisev naine - mul on imetore elukaaslane." Midagi sellist, mida ma endale seni korrutan, kuni kõik mu sees läheb sassi. Sa jõuad koju koos vennaga - too naerab mu paanikahoogu. Mul endalgi on piinlik, aga ma olen iseseisev naine, mul on imetore elukaaslane, kes sattus sõpradega hääle kontserdile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar