Sõprusest

Eile käisime vaatamas "La La Landi". Minu jaoks oli see üks võrratu tants, millesse sumbuda. Elukaaslane tabas ära mingi läila noodi, kuhu sisse oli otsekui kummutatud mingi peaaegu kohustuslik armastuslugu. Võib-olla oleks ma suudlemata jätnud nii mõnegi mehe, enne elukaaslast, kui oleksin teadnud, et armastuslugu pole kohustuslik. Suudlemine minu jaoks tähendab armastuslugu. Kui keegi ikka topib oma keele minu suhu, siis pole midagi teha, oleme armastusloos, mitte sõpruses. Ja võib-olla mõnikord pole üldse vaja armastuslugu, et oleks nunnu ja armas ja tore olla. Isegi natuke võib käest kinni hoida. Jaa-jaa. Aga armas on. Lihtsalt armas on. Ja võib-olla minu jaoks metsikult ilus Emma Stone, selle läbipaistva näo ja suurte silmadega, mis oma värvis varieeruvad kleitide-kampsunitega, mis Stone´ile selga pandud, ja tulevad otseselt esile nii suuruses, helkivuses, kui ka ilus. Võib-olla tasub mõnikord mitte haarata, kellegi käpast kinni nii tugevalt, et too sind suudlema peaks. Ma ei tea. Ma ise olen mittehaaranud ja niimoodi leidnud väga häid ja tublisid kaaslasi, kellele meeldib teatud eraklikkus ja omaetteolu, kes aga sellest kõigest hoolimata on tähtsad ja ilusad inimesed minu jaoks. Võib-olla oleks saanud selle filmi sisse panna - selle kärtsaka plika, kes käib vaikselt väljas toreda ujeda enesekindla omastarust geniaalse poisiga, ja ei suudle teda. Ei tule selle pealegi ja ei põe sellepärast, sest maailmas on nii palju põnevamat teha kui suudelda oma head armastusväärset sõpra, kellega on leitud üks põnev läbikäidav teelõik. Võib-olla peaks rohkem tegema lugusid sõprusest. Peaks. Peaks. Ausõna.