Täiuslikkus

Mõnikord oleme kesk vaikust - samamoodi kui linnud või lilled, kesk linna.

Väike poiss jookseb meeletu andumusega tuvidele järele munakivisel raekojaplatsil. Jalad ja meeled lõikuvad lendavatesse olenditesse, koos kilgete ja isa-ema-õega kahasse. Miskipärast läheb perekond edasi, aga poiss jookseb lindudele niisuguse põhjalikkusega järele, et tundub, et varsti saab ta endale tiivad, mis tõstavad ta maast kõrgemale. Ja ta võibki tunduda lendutõusnuna - sest maa ju liigub ta jalge all kiiremini, kui teistel inimestel. Ühel hetkel ehmatab ta aga ära, sest pere on kusagil eemal. Ta unustab linnud, et minna ema-isa juurde, kes teda mingi vääramatu rahuga ootavad kuskil seal - eemal. Nad ei karda, et midagi juhtub. Nad teavad. See ongi elu - tiibade otsimine ja pere otsimine - vaheldumises, mis mõnikord ehmatab.

Lihtsatest asjadest saab alguse inimlikkus, mis võtab meid riidest ja endast lahti. Kohvi ja küüslaugušokolaad, millest saab alguse elu ilusaim naeratus, ikka seal vanas apteegis, mis aastast 1422, varsti peaks saama juba 600aastaseks. Rõõm mittemillestki ja see muutub kõigeks, mis teeb meid õnnelikuks. Hea on olla. Ilus on olla. Vaba on olla. Kardemonikohv, guatemala kohv, French Kiss kohv - lõhnad ja naerud, mis võtame kaasa kõigest, mis annab meile õnnelikkuse, mis kleebib meie kehasse tükikesi võimalikkustest. Raeapteek. Kohvipood. Hiinakas, millesse satume inimestega rääkima või vaikima. Proua R-kioskist jõuluvanašokolaadiga, mis läheb maksma ainult ümbrise pärast kakskümmend viis senti. Nii vähe, nii vähe, nii vähe hüüatame endagi jaoks kummalisel häälel. Aeg libiseb meisse. Kevad. Lõhnad ja veel miski, mis hoiab meid tagasi või hoiab meid endaks. Vabadus. Vaikus. Hirmuta olemine.

Hirmuga silmitsi seismine.