Mõningatel hetkedel tekib küsimus, et kuhu see siis jäi - meie paraadide õhkav täiuslikkus. See, kus mehed on mehed ja naised on naised ja sõda on sõda ja rahu on rahu. Seal ma siis olen ja loen - kohati naeruväärselt täiuslikku teksti, kus mehed on naised ja naised on mehed ja rahu on sõda ja sõda on rahu.
Millal see juhtuda võis, et pereema unustas äia hotelli maha? Millal see juhtuda võis, et naine sai oma mehe peale kurjaks, sest toatüdruk kukutas "kogemata" naise asjadesse palja armukese ülikalli ehtega? Millal see juhtuda võis, et ühele edevale kirjanikmehele (see peaks vist samamoodi kokku kõlama kirjatarile) ütles keegi, et ta peab sööma, sest muidu jääb maailm /universum ilma tema geniaalsusest? Millal see imeline/hea/armas hotellipidaja pidi seda ütlema vähemalt neljateistkümnele inimesele järjest umbes nii nagu mina pidin Apollos ütlema "Tere!" ja "Imelist päeva!" - eriti karmiks muutub see jõulude ajal - aga muidu on see üks tore viis, kuidas inimestega üleüldiselt suhelda rahu ajal.
Kõik on "Prantsuse süidist" rääkinud, kui ühest imeliselt ajalookaduvikust pääsenud dokumendist-ilukirjandusteosest, mitte aga sellest mõrkjast huumorist, mida kiljub iga mõne aja tagant nutsaki ja natsaki nähtavale. Selles lihtsalt on midagi naljakat ja hirmsat ja kaugelenägevat, kui räägitakse , kuidas prantslased lakavad ühel hetkel sünnitamast, sest sõdu on lihtsalt liiga palju. Ja nad ongi lakanud ja mitte ainult nemad, sakslased ka, eestlased ka. See absurdnaljakas musthuumorvalus inimeste väiksuse tunnetus - ajab mõnikord pehmelt öeldes lihtsalt lõkerdama. Sest nagu päriselt. Sõda nagu polnukski. Ja ometi ta oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar