15 juuni 2017

Kuidas sa julged olla kirjanik või luuletaja, kirjanik ja luuletaja?

Ma olen alati armastanud kirjandusüritusi. Neis on omamoodi pühalikkust. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Need, kes päriselt kirjutada tahavad, nad on nagu hõljuvad, võimatud olendid, kellest ei saa üle ega ümbert. Nad nagu seisaks iseendast väljas. Või nii hirmsasti enda sees, et ainult nende varikeha on näha. Triin Soomets kuulub nendesse võimatute olendite ridadesse, kes nagu seisaks oma kehast väljas.

Ma ei ole tükk aega ka saanud postitada tekste kirjandusõhtutest.

Seekord see juhtus Püändis, mis minu jaoks on märksa meeldivama atmosfääriga, kui kõrge laega Kirjanike maja saal. No on. Pole keskit öelda. Võib-olla on midagi minu kõrgete lagede ihalusest jäänud lapsepõlve. Minu isiklik kirik kah, sinna kaugele kaugele Võrumaile, ortodokssust taga ajama või selle eest seisma.

Kaasa sibas Sädeme daamidele uutest ja headest filmidest rääkima, mina kribasin väheke seda kummalist ja pisut pingsat juttu üles, mis Mathura ja Triin Soomets, kahasse Doris Kareva, Eeva Pargi ja veel mõne inimesega rääkisid. Ikka Soometsa selleaastasest kirjandussaagist "Targa ja rumala jutud", Allikäärse kirjastuse väljaantud.

Jutt on pikem - seepärast on see liikumine.
Luuletus on paigalseis - seepärast on see pilt.

Vähemasti Triin Soomets arvab oma tekstides sellist loogikat väljakasvavat. Ei tea. Mõlema puhul toimub ühel hetkel nagu kasvamine või kasvatus või muutus või muudatus. Midagi nagu lõikaks lahti meeled ja keeled ja veidra vähe mõtlemapaneva vaikuse meie seest. Jutt on liikumine, luuletus on paigalseis.

Oma tekstides lahendab ta endale olulisi küsimusi, lootes, nagu meiegi paljud loodame, et nõnda ehk laheneb kellegi teise küsimus ka. Aga mingi konkreetse lugeja peale - ta ei mõtle. Kirjandus pole kaup, arvab ta. Või siiski on? Inimene otsib rohtu oma kurbusele? Inimene otsib rohtu oma rõõmule? Inimene otsib rohtu oma elule teiste eludes ringi sumbates, teiste lugudes ringi tantsides.

Ja ometi - pärast kõiki neid otsinguid - jääb üksi. Oma intelligentsi või selle puudumisega, oma enesekindluse või selle puudumisega. Mäletan seda veidrat hirmutunnet kirjutamise ees, kui lõpetasin Tallinna ülikooli magistratuuri. Ma ei ole kunagi rohkem vihanud kirjutamist kui tol hetkel arvuti taga sitsides ja lootes, et ma lahendan oma nägemise päriseks ära. Tegelikult ei lahendanud ma palju, aga see vajadus mõista oma sisemisi tundeid seoses teatud tekstidega ja seda kõike kirjalikult väljendada nii et see kellelegi korda läheks, tundes teravalt oma oskuste vähesust, teadmiste puudumist, ajas mind omamoodi hulluks. Siiamaani ajab. Imelik on, et on inimesi, kes julgevad raamatuid avaldada, kes tahavad et neid ligi 200 000 inimest loeks, 2000 enam-vähem mõistaks, kolm neist päriselt aru saaks.

Imelik on, et on olemas kirjanikud, kes ei karda, kes lihtsalt peavad looma, ilma ei saa ja nii ongi. Minus tekitab loovus - selline, kus tuleb kokku panna maailm, kas oma sõnadega või oma kätega, paanikahoo. Ses mõttes, ma tean, et ma olen suuteline välja mõtlema ja looma maailmu, mis kõnetavad mitte ainult mind, vaid teisi ka, aga mul tekib kramp. Ma hakkan mõtlema kahtepidi. Kuidas see asi, mis ma teen, püsib ja otseselt kasulik on? Ja siis tekib mul hirm, et see ei ole kasulik,et see on ainult minule vajalik. Klienditeenindaja, müügijuhi, projektijuhi või kellena iganes ananb olla - nii et tegelikult kohe näed, et jah, julgen öelda, julgen torkida, julgen uskuda, et olen oma alal spets.

Julgen. Julgen. Isegi, kui ma mõnikord ei ole. Ikka olen. See on kuidagi objektiivsemalt tajutav, kui kirjutamine, mis on ainult minu oma.

Kommentaare ei ole: