Ideaalse ilma ihalus, Uuka Kulgari lugu

Teatavasti see juhtub vahel. Mõned tekstid - omamoodi naiivsuses, kõikehaaravas inimesearmastuses või vihas, sest see on lihtne, tunderikas olukord, kus kohtame kurje ja häid, ilusaid ja inetuid, veidraid ja selgeltpositsioneeritud tegelasi - tekitavad mingit hämmastavat, sooja äratundmist. See on nagu, kui kohtad inimest, kellega on nii hea, et mõtled, et kuidas sa temaga üldse kokku said, ja alles nüüd, et te olete ju nii vanad tuttavad, et te olete ju koolivennad vanast vanast ajast. No tegelikult te ei ole. Tegelikult käitub ta üsna sedamoodi, nagu sulle mugav on, aga ta on lihtsalt samasuguse taustaga. On see armastus või on see sõprus. Igal juhul see juhtub jahmatavalt kiiresti, jahmatavalt veidralt ja see muudab - suhtumist, mõtlemist, elu meie ümber. See on üks naljakamaid ja veidramaid asju, mis saab olla. Lihtsalt ongi. Punktus. Mõnikord on olukord umbes samamoodi raamatutega. Nad meenutavad mingisuguseid inimesi, mingisugust mõttelaadi, millega viivuks või päris pikaks ajaks oleks nagu kokku puututud, aga ei mäleta, millas või kuidas või kellega see juhtus.

Arnold Susi "Uuka Kulgar, metsa poeg" on just üks nendest raamatutest, mille üleüldine, peaaegu, et hirmuäratav kurjus-headus, meenutab mingisel imelikul põhjusel mulle mu 1940ndatel sündinud eesti keele ja kirjanduse õpetajat, isa, vanaema, minu magistritööd, minu magistritööjuhendajat, mind ennast, kes ma mõtlesin, et huvitav, kuidas me mõtlesime selle Eesti riigi välja, või mismoodi on võimalik rääkida rohelisest maailmavaatest, Rail Balticust ja veel väga paljudest teistest asjadest, kuidas kõik asjad moodustavad mingisuguse kindla rütmiga imeilusa ja lihtsa koosluse.

Miskipärast  on mul tunne, et see raamat võiks meeldida lastele, kümme pluss, kui ka täiskasvanutele, kellel on kalduvus endas kanda idealistlikku last. See võiks ärritada võib-olla ainult natuke loodusinimesi, ka mind, sest me kõik teame, et pisut hunte ei tee kunagi paha, kui jutt on looduse tasakaalust. Või kui ei tea, siis ilmselt tasuks natuke guugeldada ja raamatuid lugeda. Alati pole see kõige hirmsam, kui keegi süüakse ära, sest tõenäoliselt see keegi sööb näiteks jõed olematuks, nonde olemasolu on sõltuv, aga suurtest tugevatest puudest, mis oma juurtega maad kinni hoiavad ja jõesängi. Näiteks Yellowstone´s lasti vabaks 13 hunti, kes oma söömisharjumustega, muutsid keskkonda. Ei olnud enam nii palju hirvi ega muid loomi, kes ei lasknud sõna otseses mõttes kasvada suureks ja  tugevaks pisikesi puid. Ökosüsteem võitis. 

Ometi ei räägi Uuka Kulgar ju sellest. 

Kuigi sellest ka, sellest ka. 

Ärkamisaegset parema ilma ihalust on selles raamatus kohe mitme mehe, lapse ja  looma jagu. Ja võib-olla just sellepärast tulebki seda lugeda. Lihtsalt selleks, et loota, et on olemas see keegi või miski, mis/kes paneb meid tegema paremaid asju meie metsikuses, kes näeb võimalusi ja teistmoodi lähenemisviisi. On-on. Võib-olla see ongi Heli Susi ruudulises ülikonnas nukk, ma ei tea. Võib-olla me kõik oleme mõnikord kui Mühkamid või Koonuisandad, ma ei tea. Mõnikord ehk need edevad oravakuningad, siis jällegi tragid sipelgapealikud, siis hundid. Võib-olla on see kõik üks lihtne lugu sellest, kuidas ellu jääda ja targemaks saada, kaotades ja kadudes, aga targemalt, iga kord.