Mängud ja mõttepausid

Mõttepaus 

Minusugusele on see lihtsalt üks veinijärgne hommik, mil kondan mööda Veerenni kvartalit ringi ja jõuan lõpuks surnuaeda. Aju on nii kange, et ehmatan end ära. Niimoodi võivad veel Poskad ja Arderid viirastuda, kahasse Severjaniniga. Isegi Peeter Süda võib vastu jalutada. Rääkimata Nikolai Tarankovist, kes muide on minuga samal päeval sündinud. Puhta jimmorrisonilik käik see 8. detsember. Muudan kurssi ja väljun, kuigi surnuaia rahu on mind alati peibutanud. Nii hea on siselinna kalmistu juures elada. Kuidagi väga kodulik. Vanaemaga käisime Võrus igal nädalal surnuaias ema kaemas. Kirik ja surnuaed - minu aamenid, minu kirikus, minu elus.

Eile rääkisime kuidagi palju Henryku õega. Jõudsime sinnasamasse surnuaiale. Kaksikuteni, kes kunagi olid. Cornelius ja Erasmus Wittowiteni, kes on Henryku vanavanaonud. Aga väga mõnusad ja bravuurikad nägid nad välja, nagu allpool näha. Flöödimängija ja tšellist. Vist. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see neil käis, aga kuidagi ikka. Pillirahvas olid nad. Aga jah. Kuidagi jõudsime oma jutus tiiruga Raadi surnuaiale - nende haudadeni, kus kaksikud lamasid. Need uhked ja võimsad Wittowid, kes käisid eelmise sajandi alguses Haapsalus suviti orkestrit tegemas. Nagu vennad Novodid nüüd Haapsalus aprilli lõpus Hõffi teevad. Kummalised geneetilised ringkäigud, mille sisse me mõnikord astume. Esivanemad tegid niimoodi, meie ka, väikeste variatsioonidega.

Miks mulle meeldivad elevandid? Sest nemad on minu esivanemad. Nendele on nende surnud sõber või kaasteeline kuskil sügavuti kaasas - nemad käivad samuti surnuaial iga mõne aja tagant toda kaemas. Kummarduvad ja teavad - et ahah, siin, siin olen mina, sinu sees minu surnud sõber. Eks meiegi lähe Henrykuga varsti kaksikuid kaema Raadile. Sinna Hugo Treffneri juurde. Et võib-olla teha sedasama, mida vanaema tegi, kui oma tütart Helenat vaatamas käis. Et vaata, siin sa oled, sina, kes sa tead, kes mina olen. 

 Kuhjad ja kirjandusteadlased

Aga jah. Raamatutekuhjad kasvavad, mina nende kõrval jään aina väiksemaks. Loen Äripäeva ja raha - mõnikord vaatan kiirkorras detektiivsarju ja näiteks müstilisi lugusid. Kuulan "Tarabellat", vahin taevast nagu napakas, sest pilved on kui maalid, sest pole tükk aega kunstisaali jõudnud. Kiire inimese värk. Ahjaa. Sattusin rahvusraamatukokku kirjandusteadlastega suhtlema. Imelik oli. Korraga sain aru, et ma olen päris kõvasti oma sidemeid enda selja taga ja ees lõhkunud. Suuremalt jaolt ei oska ma nendega isegi enam rääkida - viisakusest kaugemale minnes. Kuuled kõrval siis vestlust, mida tahaks ise rääkida, aga ei oska. Kuidagi ruum oleks nagu teistsugune. Inimesed oleks nagu mingite teiste ruumide ja suhtlemistega päris ära läinud, muutunud millekski muuks ja kaugeks.

Umbes sama tunne tekkis ka selle Värske Rõhu koondkogu sirvides. Jan Kaus justkui viitas, et mina olen ka seal sees. Aga loomulikult ei olnud. Ja ma ei osanud arvata ka, et ma peaks seal olema. Ma ei ole kirjanik ega luuletaja. Ma olen vahendaja. Piirirahvas lihtinimese ja kirjaniku-luuletaja vahel. Ja see on imelik tunne. Kas neid on üldse vaja?

Kirjandusteadlane on  kirjandusteose konteksti panija. Meid justkui ümbritseks pusle, kuhu sisse tuleb lükata üks või teine lugu. Ma ei ole tükk aega ühtegi teost ühtegi pusletükki lükanud õigesse kohta. Ja see on olnud, kuidagi vaevaline ja hirmus asi. Maia andis mulle raamatu arvustada. Vaevaline on seda isegi lugeda. Ja kummaliselt armas ja ergastav on lugeda seda, kuidas inimesed kirjutavad mõnuga - intervjuusid või arvustusi - loomulikult nende feisbukis. Imelik. Ja veider, kuidas asjad on läinud. Ma leian ennast lugemas - võib isegi öelda, et täiesti valesid asju, sest ma ei oska enam füüsilise ja kirjandusliku maailma ja kirjandusteose vahelisi seoseid kirjeldada. Sest mul pole lihtsalt selleks aega. Ja see teeb mind tegelikult kurvaks.

Ma oleks justkui mingist ringmängust välja lükatud. Või hoopistükkis ise ennast välja lükanud.