Priviligeeritud valge naine

Ajaliselt koperdas ta päris tihti enda otsa. Kaes oma üksiklust kui osa millestki suuremast - vapramast, õilsamast. Ta lihtsalt oli. Keevaline valge naine, kelle sõlmpunktilisteks naerupausideks olid vaikused. Mis kell ja mismoodi ta koju läheb? Kellega? Kui kauaks? Ega ta seda ei teadnudki! Kujutas endale plaaniliselt ja mõnikord ka paaniliselt ette. Vaikusest tuli riivava olendi - ehk eneseanalüüsi kõrk mask ette. Inimesed ei mõistnud teda - seda keevalist valget naist, kellel justkui olid privileegid, aga tegelikult ta lihtsalt ootas oma inimeseks saamise privileege. Enne seda oli ta lihtsalt keegi kuskil.