Palju roppu tööd.
Natuke magamata öid.
Ikka tahaks mingit kokkuvõtet Pöffist teha.
Raskevõitu ta on, aga ega ma sellest üle ega ümbert küll ei saa. Lihtsalt tekib selline paindumatu vanainimese tunne, kes ei tea kuhupoole pöörduda, kui pole korralikult tol laupäeval mehe haual lilli kastmas käinud või rohimas.
"Ma ei ole nõid" - Aafrika oma mitmekesisuses ja ilus on võimas. Sinna tahaks tagasi sõita. Aga just sellised lood, nagu juhtuvad Shulaga ehmatavad ja tekitavad kahtepidist emotsiooni. On inimesi, kes kasutavad ära teisi inimesi selleks, et saada soovitu. Ja on inimesi, kes kasutavad konteksti, et saada soovitu. Kui väike tüdruk tembeldatakse nõiaks, siis algab tema jaoks eriline ajajärk. Kuigi suuremas plaanis - ei ole see kellegi jaoks eriline. Valged käivad nõidasid passimas, koguni maksavad rahagi selle eest, et näha valgete triipudega märgistatud mustanahalisi naisi, kes on valgete lintidega. Pildistavad noid ja räägivad inimestega otsekui lastega. Rungano Nyoni on tabanud otse naelapea pihta - nii pildikeele kui ka muusika valikuga. Ega see Aafrika ju muud teegi, kui imeteeri vähemal-suuremal määral Euroopat. Nõidu kasutatakse erinevatel põllutöödel ära kui ka rahvustelevisioonis oma kanamunade müügiks, rääkimata ennustamisest või vihmategemisest. Nende mitmetahuline funktsioon jahmatab ja tekitab segadust. Põnev on selle filmi juures aga hoopis muu - ülimalt Aafrika-keskne maailm on üles võetud väga euroopaliselt. Kui ikka Bach plagab muusikaga kohale, siis ei saa vaadata filmi enam üldse kohalikkusekeskset - tekib lisamõõde, see tähendab, et nii ruum kui ka tegevus laieneb kaugemale. Vahet ju ei ole, kas see on MMSi müümine Eestis või Trump Usas või Brexit Suurbritannias. Ikka käitutakse olukorda ja rumalust ära kasutades. Väike Shula satub nõidade kolooniasse hirmujutuga, et kui ta lõikab ära valge lindi, millega ta on seotud lindipooliga maa külge, siis muutub ta kitseks. Ilma lindita lendavad nõiad ringi ja teevad kurja külarahvale. Ja nõiaks saab Shula, sest ühel õnnetul külatädil kukub kaevust vett tuues ja Shulat nähes ämber ümber.
"Pall" järjekordne Itaalia film, mille käigus saame natuke rohkem ligi aafriklastele, kes on otsustanud liikuda oma kodusõdadest ja küladest ära. Õigemini küll õest ja vennast, kes pärast küla mahapõletamist otsustavad Rootsi minna. Ja nad lähevadki. Filmi linastumise ajal olid kohal peaosatäitjad David Koroma ja Fatmata Fabia, kes muide nägid päris esimest korda filmi kui sellist novembrikuises Tallinnas, iseendaga peaosas. Kuidagi nii harras oli neid kahte seal ees näha ja tunda seda veidrat ebalust, millele ei tule ju niisama heast peast. Ma olen elanud kinos käimise igapäises maailmas ligi 14 aastat. Coca Cola Plaza on otsekui kodukino, kuhu iga kell võiks sisse astuda ja vaadata filmi. Muide seda filmi vaatasime tõenäoliselt meie nö lemmiksaalist, neljandast saalist. Imelik on niimoodi kinos istuda ja mõelda, et kaua meile seda antud on. Rahuaega - põnevust - emotsioone - kõige kallima inimese kätt meie pihku, sõpru, rõõmu, naeru ja nii edasi. Seda ei pruugi aga igal pool olla. Ja see igapäevasus, see turvalisus tekitab mõnikord topeltmõtteid. Arvestagem sellega, et 9. märtsil 1944 pommitati põrmuks Harju tänaval asunud kino Amor, mis oli pilgeni täis rahvast. Alles jäi tollest rahvahulgast sadu käsi ja jalgu. Need, kes ellu jäid, pidid lahkuma või hirmus elama - umbes nagu Davidi ja Fatmata kehastatud lapsed.
"Kakleja" -
"Kord tuleb meie aeg"
"Neurootiliselt meelerahu otsides"
"Salajane koostisosa"
"Teejuhised"
"Halastamatu"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar