Üle pika aja Kumus - korralikult Kumus, mitte viivuks või kuidagi, vaid viieks tunniks. Libisesin läbi iseenda trajektooride. Valge vein. Tädi Nadja - kogu aeg ainult lubab ära surra, ei ole endiselt seda teinud ja nõuab tähelepanu ja armastust ja mina ei suuda kuidagi seda talle anda, sest ta tõesti nõuab täielikku allumist oma diktatuurile. See kõlakski eesti keeles umbes niimoodi: "Miks sa mulle ei helista? Miks? Miks? Ma ju suren kohe kohe ära. Miks sa ei küsi, kuidas mul läheb? Miks? Miks? Ma olen ju vana. Sa ju tead, mis juhtub, kui inimesed ära surevad." Ausalt öeldes tean liiga palju. Ei viitsi enam selle suremusega tegelda.
"Sa pead nüüd mulle midagi ütlema."
Ma ei saa aru, mida ma talle ütlema pean. Seisan nagu tohlakas, jah pisut valget veini teeb mu laupäeva lõunal üsna lolliks, keset Kumu koridori ja passin kõrgustesse. Niimoodi passingi, nagu korralik vanainimene kunagi.
"Sa pead vabandust paluma, et sa pole mulle helistanud ega küsinud minu tervise järele."
Ja seal ma siis seisan ega suuda paluda vabandust inimese käest, kes igas telefonikõnes lubab ära surra. Ja on vana. Ja ei taha midagi muud kui mu häält kuulda. Ja nii ongi.
Isa. Tema kaasa. Henryk. Kõik on telefoni kaugusel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar