Teater ja inimesed, kes kasvavad suureks, suuremaks

Lõpuks üle pika aja teatris. Minu keskkool koosnes kolmest tähtsast asjast: sõprusest (missiis, et kooli tagakiusatuima poisiga ja garderoobitädiga), teatriskäikudest ja raamatukuhjadest, mida ma kunagi läbi ei jõudnud töötada. Noh, umbes nagu praegu - ei jõua ega jõua korraliku töötamiseni tekstidega. Võib-olla see kerkib ühel hetkel silme ette ja ma saan sellega hakkama, võib-olla aga mitte. Ma ei tea ju. Me keegi ei tea ju. Oleme nagu üks suur sumisev mesilasparv, kes muudkui õpib, kasvab, tuuseldab end inimeseks ja on üldse, jah, on üldse.

Jumaldan hetki, kus ei kuulu mitte millelegi muule peale musta kasti, kust sirutuvad välja kas tants, liikumine, pinev vaikus või sõge sõnelus rahva sekka. Tänagi Tartus - see juhtub, kui vennad saavad aasta vanemaks pidamise päeva laupäevale surutud, ja mina olen ennast juba vabaks rääkinud reedeks. Nii on. Vabadus minna teatrisse, vabadus kaeda surmale ja pingele silma ja vabadus vaikida. Egas kolmapäeval sai kah käidud esietendusel. Sõge käimine oli. Ma ei saa siiani aru sellest kummastavast piltide vahetamise hullusest, mis käib kui sõge ja ilus ja poeetiline laul kaasas Rainer Sarnetiga. Kui sellele lisada Tiina Mölderi koreograafiakäsi ja siis veel see vapustav valgus ja idee teha kõike ringi sees, siis juhtub midagi hirmsat ja ilusat ja sõgedat korraga - juhtub Therese, juhtub lõplik öö. Juhtub see, mis tekitab tahtmist joosta enda poole. Mu sees on tihti jooksnud need naised, kes ei tea, kuidas saada mehele, või ei taha ja mitte sellepärast, et nad on lesbid või kibestunud, vaid sellised nagu inimesed ikka on, kui nad õpivad elama. Ma isegi õpin elama. Henryk õpetab. Aga enne Henrykut oli veel hunnik rahvast, kes õpetas. Mitte ainult muusikat kuulama või looma, nagu Ivo või Jürgen-Kristoffer või Kaur või jumalveelteab, kui palju on neid häid ja hirmsaid inimesi olnud, kelle olemasolu on kergitanud maast lahti mu jalad ja hinge. Mitte ainult armastama ilu, nagu mu armas isa. Mitte ainult hoolima heast söögist ja lugu pidama häädest soojadest riietest nagu Kadi, nagu tädi Olga. Ja ma ikka pole veel piisavalt targaks saanud. Ikka ehmatan oma rumalusest. Aga ma tahan inimestega olla, nagu Therese´gi - see Maria Petersoni mängitu - ihaldab olla ihaldatud ja armastatud. Muidugi ta valib ja vaatab, nagu inimesed ikka, valivad ja vaatavad. Võib-olla pisut kapitalistlikus maailmas, võib-olla natuke vähem.

Ehmatasin täna seal Tartu teatris ära: haigutasime, mitte korraga, aga haigutasime koos Henrykuga. See oli võimas, virgutav, vägev, implusse ja inimkehasid lõikav Renate Keerdi lavastus, kus ma korraga mõistsin, et olin omamoodi üles kasvanud. Et tegelikult ei ole ma kunagi ühegi teise oma meestuttavaga Kanuti Gildi külastanud peale Henryku, sest ma lihtsalt ei usalda nonde haigutusi. Isegi täna kartsin paaniliselt, et Henrykule ei meeldi. See hirm haaras mind endasse - ja samas haaras ka teadmine, et ma siis ise lähen, sest ega mul muud üle jää. Tuleb minna. Võtta oma väiksed jalad ja minna - sinna, kus on tants ja tagaajamine laval loomulikult. Jah - ma olen seal saalis näinud neid toredaid mehi, kellega tulla vaatama etendusi, aga ilmselt pole ma nende naine, nende jaoks, nendele. Ja ega nemad ka ole minule. Aga Henryk on kuidagi rahulik. Ta talub, aga ta ka oskab nautida. See on huvitav, kuidas kirglik talumine ja nautimine saavad ühel hetkel selleks samaks. Mäletan, kuidas ma õppisin kuulama jutlusi Võru õigeusu kirikus. Ühel hetkel ma sundisin ennast kuulama isa Rafaeli, kes oskas imeliselt nii vene kui eesti keeli tõlgendada põnevaid piiblilõike, mis korraga said uue kaja uues kuues ja ajas. Ega tants pole ka ju tegelikult muud, kui see, mida sa võid täitsa tänaval näha ja mõelda, et ahsoo inimesed võivad ka niimoodi suhelda. Mäletan siiani Mart Kangro etendust, mis justkui avanuks mu silmad tavalisele inimkehale, mis ei lakka jutustamast lugu, mis prõmmib inimhinge lahti. Ja nüüd Henrykuga ma kaen kõrval lahti prõmmimist. Nii hea on kaeda, nii ilus on näha, kuidas me kasvame. Eks ma pea ka kasvama.

Aga jah. Olgu see Kanuti Gild, Tatru Uus Teater või Sõltumatu Tantsu Lava - me elame ikka isekeskis selles võimsas maailmas, mis meid kasvatab olema parem, ilusam, hoolivam.