Me otsime lugusid - Kehrast, Põrgupõhjalt

Ütleme nii, et alati pole me kindlad, miks me kirjutame või loome. Enamasti pole. Mina vähemasti oma asjades nii kindel pole, et saaks kogu aeg mingit uut kirjutamist ja loomist teha. Aga mõnikord mõned asjad inspireerivad mind rohkem, kui oleks oodanud või teeb loovaks nende asetleidmine kui selline. Jah, ma olen õppinud kirjandusteadlaseks. Jah, mulle meeldib lugemine ja mõtisklemine. Jah, enamasti on minus nii suur praktika loom, et ma alati ei saa aru, miks ma loen või miks kirjutan ja siis tuleb peale depressioon. Paha hakkab eesti keeli väljendudes nii lugemisest kui ka kirjutamisest. Nii juhtus umbes 9 aastat tagasi, siis kui ma enam ei tahtnud. Ja ega ma pole tükk aega tahtnud, aga mingi sundus on olnud ikka. Ise ka täpselt ei tea, mis selle sunduse taga on. 

Siis aga näe - kutsutakse (mitte konkreetselt mind, vaid kõiki kellel võimalik ja tahtmine) Kehrasse kuulama ettekandeid kirjanduse ja koha kohta. Silmad löövad hetkeks särama. Haaran Henrykul varrukast ja seal me siis oleme jooksuga rongi peal ja rongi pealt renoveeritud jaamahoones. Ja nii saab alguse üks meeleolukas ja meeliülendav päevake. Muidugi oli meeleolukas ka koerte sõbrustamine raudtee ääres. Kaks põnevat valget ja suurt peni teineteist kaelustamas pineva uudishimu ja hoolimisega. Ja kõva klähvimisega. Perenaine kisub oma kena koerukest lapsevankri poole, peremees püüab oma armsat peni enda poole kisku, aga lõpptulemusena on nad ikka põnevil teineteise olemasolust. Nii nagu elu ikka. Või armumine.

Siit sellest olukorrast jõuame kohale. Teate küll sinna, kus olen lugusid taga ajanud koos inimestega kahasse, Sõnumitoojasse lugusid loomulikult. Aga eest leian enda jaoks midagi üleinimlikult armsat. Leian Birkenruh, leian Anija mehed, leian imekauni Marie Underi, kes aeglaselt armub Friedebert Tuklasse, niimoodi tõsimeeli, jõuan Vargamäele, jõuan Oru Antoni ja Leeni Ploompuu manu. Kaen korraks sisse koos kõige kallimaga. Jõuan Evelyn Fridoliniga Frank Ghery juurde. Sõidame Koitjärvele, kõnnime mööda seda veert Kõrboja perenaise juurde, kuuleme ta kena häält, koos Krõõda häälega. Tuleb välja, et nad on siin kõik olnud. Nad on siis kõik kirjutanud. Tuglas, Under, Vilde, Tammsaare. Uhke värk. Katrina Helstein. Veel uhkem värk. Viimane kirjutas siin põhjalikult Põrgupõhja veetorudest aastal 2013, Tammarust (kes oli paras tammaru ja vallavanem tol kaunil ajal), Marko Mihkelsonist, Urmas Laanemist (tollest aukodanikust aastal 2013). Aga jah, kaedes toda kummalist hetke vanast naisest, kes on üleriietatud ja  tassib taga ratastega kotti, kes seisatab keset konverentsi lava, otsa Annika Heinsalu jutu ette, kes ei saa aru, mis ta tegema peab, kuidas olema, kes mõjub nagu üks õnnetu kassipoeg või rumal vasikas või lihtsalt, midagi ülielusuuruskohatut seal, siis ütleb hea kõnepidaja, midagi, mis vist võiks olla kõigi huulil, kes kunagi lugusid räägivad. "Palun istuge siia toolile!" ja too õnnetu kohatu vaene vanem proua istubki. 

Lugu ongi see, mida me tegelikult kõikides olukordades otsime. Lugu ja inimene tolles loos. Koht muutub täis kohaks, kui seal on lugu. Ta pole tühikoht. Nagu sõna pole tühi sõna, kui sellega on tutvunud inimene. Ja eks me kõik soovi elada kohas, mis on täis lugusid ja tegelikult ka inimesi. Kui kohas on lugu, siis seal on ka inimesi. Nagu Mart Kanguri 2015. aasta luulekogus kirjutatatakse: 

(või kirjutas mart kangur või sundis teda tema kõrgusekartus) 

Tühjad sõnad

ära tee tühje sõnu
on sama hea öelda kui
ära tee tühje maju tühje nõusid
tühje pabereid

mina teen tühje sõnu
las nende täide 
jääda neile kes
neid täide 
viivad

(lk 9)