Õlletuurilt tatrapudruni ja tagasi

Õlletuur. Ahjaa - laupäeval klõbistasime Henryku ja Kerstiga mööda Kopli lumemärgasid tänavaid kõrvad avali hra Juskele ja Raidile. Ikka veel tuleb meelde üks klient säält mu Kristiine Apollost, kes hoidis silmad maas ja ütles, et Juku-Kalle, oh Juku-Kalle, oi Juku-Kalle, kes sa oleksid võinud olla järgmine Jüri Üdi. Aga Juku-Kalle ei olnud ega olnud, temast sai hoopistükkis ajakirjanik ja baarikülastaja, kes on endast välja viinud mitte ühe vaid kohe mitu baaridaami ja baarihärrat ja kuidagi suutnud ennast sealt sellest endast välja viimisest ausasti ja sotsiaalse nutikusega välja vingerdada.

Vingerdamine on muide tähtsaim tegevus tänapäeval ja üldse. Millal see pole olnud tähtsaim?

Kui meist kõigist saaks Juhan Viidingud, siis oleks hirmus. Kui kõik me oleks kivisildnikud, siis ilmselt muutuks ilm koledaks. Parem olgem need, kes oleme. Aga kes me oleme? No ma ei tea. Võtab julgust, et olla eikeegi kellegite seas. See on muide tsitaat tollest filmist, kus serblane mängib Dovlatovit. Õlletuur, kus ma kougin lahti pisikese Vana Tallinna ja need pikad jahimehevorstid ja närin neid nagu hullinimene. Kougin endagi lahti ja mõtlen, et aeg aina libiseb hukatusse, nii nagu kõikide vanainimeste jaoks kohane. Vanainimeste värk, kas teate. Vanainimeste värk, kas teate. Mina vähemasti arvan end teadvat.

Minu lemmikbaar ongi too Maailmalõpu kohvikuks kutsutu. Too Kopli liinide kõrvane. Too veidralt lehkav 1990ndate ajastust ja tolleaegsetest inimestest läbiimbund hullumeelselt äge koht. Lausa imelik on mõelda, kui palju seal juhtuda on võinud. Mäletan, et aasta siis pidi olema 2013, kui me Kauriga Kopli viimastes peatustes käisime. Vist oli sügis. Vist oli väga lehine. Vist oli ilus ka. Me läksime kirikusse seisma. See mitmetest lõhnadest ja häältest ja lauludest tiine vene õigeusu kirik, mille aknad on pea alati kinni pandud, sealsamas liinide otsa peal. See minu jaoks lapsepõlvelikult tume ja võimas tunne, mida ma ei saa enam ühestki kaasaegseks renoveeritud korralikust kirikust - isegi see mu kodune, see Jekateriina oma, see Võrus on liiga korda tehtud. Siin Koplis tekitab too kirik mingi endasse sulgumise tunde. Kaurile see kirik ei sobinud. Keel kadus ära. Neelatus venekeelseks see kõik ja siis polnud kirikul enam mõtet. Aga minu sees kõlab see keel, vene keel.

Aga jah. Tollest kirikust linna poole on Sepa tänav. Ja tollel Sepa tänaval asus Sepa baar. Kunagi enne toda Sepa baari asus kino Edasi. Ja tegelikult enne Sepa baari oli Sauna esise baar. Ja tolle Sepa baari järgselt, võib-olla aegselt ka, oli tolles majas supiköök. Me käisime sealt mööda. Kahekesti. Sadakond meest seisis mingis lonkavas mustas rivis ja paar naist nende sekka sattunud. Vaatasime noid naisi ja mehi ega teadnud. Ega me keegi ei tea. Kunagi ei tea. Aga hirmus on ikka, et naised suudavad juua kuidagi tasakesti, tagakiusamata, või kaduda väikestest hallideks nähtamatuteks hiirteks, kuidagi tasakesti, tagakiusamata iseennast. Mehed aga põimuvad riburadasse, kõrtsi või vaikusse. Ja võib-olla tulebki see sellest, et meestele ei öelda, et sa võid nutta. Juua võid, lüüa võid, aga nutta... Ja seal nad siis seisavad supiköögi järjekorras, sada meest kahe naisega.

Ja kuidagi kummaline oli baarituuri ajal vaadata toda hirmsat tühjust, kust on läbi käinud nii palju viletsust ja valu. Selle peale nagu ei tulekski. See oleks nagu maha võetud ja ära jäetud. Aga see on osa elust, mis meil elada on antud. See tükike viletsust ja tükike õnne, mida soe supp sulle anda võib või tatrapuder või manna. Miskipärast - tuleb selle kõige peale lapsepõlv meelde ja see, kui vähe oli õnneks vaja. Minul enamasti vanaema ja mingit õhtupudru. Võib-olla nondel meestel seal supiköögi järjekorras on vaja seda meelde tuletada, seda näljasele iseenesest mõistetavat õnnetunnet ainsast lusikast supist. Ma ei tea. Kummaline koht too Kopli. Kummaline. Kummaline.

Aga jah mõni pingike ka mäletamaks aega: