Falgi pargist Paldiskini

Ruumitunne. Ilmselt on see loomulik, et kohad tekitavad mõtteid ja mõtted tegusid ja teod uusi kohalugusid. Käisin ükspäev Falki pargis - sain teada, et selle rajas klaveritehase omanik Hans Heinrich Falck. Mitte ainult selle - veel palju teisigi tänavaid, teesid. Sellise suure laia haardega võttis ta enda kätte selle linna käekäigu ja muutis ta elusamaks. Oli suure visiooniga. Võimas vanamees. Isegi Philippe Karell sattus tänu temale arstitudengiks ja kaugele maale keisrit tohterdama. Just-just - keisrit tohterdama. Selline lihtne väike pargike Kassisaba asumis - Veerennist pisut rohkem Pelgulinna poole. Minu linna kõige armsam omadus ongi endast välja kerida pidevalt lugusid inimestest, kes olid.

Ahjaa - täna käisin elu esimest korda Paldiskis. Loomulikult hra Amandus Adamsoni otsimas. Aga tegelikult mitte. Kesse meist teda nüüd niiväga sinna otsima sõidaks? Aga leidsin! Nii nagu see mõnikord juhtub. Leidsin tema ja Salavat Julajevi, kes muide on baškiiride võimekas rahvuskangelane, nii suur, et isegi kuju on püsti pandud.

Aga Paldiski? Miks Paldiski? Sest siin elas üks mu kummalisemaid ja armsamaid toakaaslasi, ikka tollest legendaarsest toast number 213, kus pidasin vastu 2004-2010. Pärnu maantee 59 eksole, maja, mida enam ei ole. Anna - Anja, kõige ilusam, naiivsem, targem, romantilisem, õnnetum, õnnelikum tüdruk maailmas. Minu maailmas ka. Depressioonis, armunud - kõike kõige suuremate vintidega selles maailmas. Jumal tänatud, et mõni meist oskab elada. Tema oskas. Oskab õnneks siiani, või vähemalt ma loodan, et oskab. Ta ei olnud minu meelest kõige ilusam, aga enda meelest oli. Igal juhul oli ta lõpetanud Paldiski vene gümnaasiumi kuldmedaliga ja kobinud nagu kõik korralikud abituriendid Tallinna ülikooli (mõni teine kobib mõnda teise ülikooli, aga see ei tee teda nii korralikuks) matemaatikat tudeerima. Ja kusjuures - ta ju oskas seda, oskas paremini kui keeli ja teadis paremini kui miskit muud.

KUNI... Alati kõikides lugudes algab see sellest lausest - kuni... Ja kuni tuli tolle hetkeni, mil ta kohtus tolle mehega. Ilusa, targa, tugeva, tragi, hoolitseva, tähelepaneliku - jällegi ette võib panna sõna kõige. Kohtus kogemata, kohtus üheksateistaastaselt, kohtus selleks, et see muudaks kogu tema järgneva elu ära. Kohtus siinsamas Paldiskis, sest keegi oli nad mõlemad pimekohtamisele saatnud. Ja siis oli mu armas toanaaber kõige ilusam, kõige targem, kõige parem, kõige hoolitsevam - üldse, viimased kolm aastat mind Henrykuga näinud olete?, noh siis ta oli kõike, mida mina olen praegu kolmekümne kolme aastaselt. Paldiskis loomulikult. Mina muide tunnen ennast vahel ka kõige targemana ja siis lähen tööle või räägin mõne teise inimesega, kes tuleb tänaval vastu. Armastus teeb pimedaks, lolliks, ogaraks - ta on midagi sama hullu kui joomine, lihtsalt ta on palju põhjalikum ja jõhkram, korraga mittearmsamaga kohtudes, toimub mingi kohutav eelaimustest hulluks minev ebakindlus, kas ma ikka olen kõige targem, ilusam, parem - nagu too teine väidab. Mõnikord nad ei väida, lihtsalt jauravad! Aga ühesõnaga minu armas Anja, kes oli pärit sellest samast üsna vaesest sõjaväelaste linnakesest oli armunud ja õppis matemaatikat, mis talle meeldis kogu südamest, oli õnnelik. Ja ta rääkis sellest iga päev, kui õnnelik ta oli - juba aasta aega - juba enne minuga kohtumist - ta alustas seda juttu iga kord kui keegi uksest sisse astus. Nagu mina alustan juttu Henrykust. Natuke punastades, et näe, jälle siin temast, siin. Anja oli armunud.

KUNI... Hra seesamunegi avastas korraga, et tal on naine ja laps. Ja see totakas kirjutas minu toanaabrile telefonisõnumi, et ta ei saa enam. Aasta otsa sai ja nüüd korraga, telefonisõnum! Tohlakas! Anja oli murdunud.  Midagi selles kõiges on ilusat ja hirmsat. Tol hetkel ma veel ei taibanud, kui hirmus see oli. Narrida niimoodi üks noor tüdruk ära, kes oli nii tark, et oleks võinud ükskõik kellele silmad ette teha, aga ei saanud, sest murdus. Murdus väga põhjalikult. See kange pisikese kummalise linna tüdruk sai päriselt haiget. Ja see linn trummeldas mu peas nüüd juba vist isegi üle kümne aasta. See lugu tüdrukust, kes lootis olla armastatud. Ma päris lõppu veel ära ei räägi. Vahepeal leidis ta endale veidra naistemehest DJ, nõmeda sõbranna ja vastiku töö, sest ta lihtsalt murdus füüsiliselt nii põhjalikult, et sai eksmati. Kui ma oleks Anja vanem vend, oleks ma ilmselt tüübi vaese omaks peksnud, aga ma ei olnud. Ma olin lihtsalt suurem osa ajast oma elus kirikus käinud - ma ei teadnud, et... Inimesed võivad niimoodi armuda, sest mina kartsin seda rohkem kui midagi muud. Aga jah. Selles linnas selline tragöödia, mis tol hetkel oli minu jaoks lihtsalt üks suur tüütus, sest... Noh olete te depressioonis inimest näinud? Mina ei tule sellistega toime. Aga olete te tohlakaid näinud? Vot nendega ka ei tule toime. Aga Paldiski passis mu pähe tollest ajast saadik koos Lilleküla rongijaamaga.

SIIANI!