31 märts 2019

Rabe Simon ja rabe Katrina

Mõningatel asjaoludel võib ennast nimetada kadunud aja kunstnikuks see, kes pole kunagi püüdnudki muud olla, kui kellegi teiste lugude ümber jutustaja. Võib-olla mina ei ole see ega ka mitte teine. Vaatasime Henrykuga "Les Revenantsi" kogu jaanuarikuu. Kõige rohkem läks korda Simon, kes tuli tagasi surnust kümme aastat hiljem, et kohtuda Adele´iga, kes oli teda igatsenud. Igatsus paisus surmaarmastuseni, võib öelda isegi, et surma endani.

Imelised hetked, kui kohtun omaenda lootustega, mis seotud inimeseks olemise kerguse või raskusega - väljendusid just Adeles, kes ei teadnud, mida pihta hakata tolle enesetapjast Simoniga. Võib-olla ka enda kontekstiga Simoni suhtes. Mismoodi tunneksime meie, kui meie tulevane abikaasa tapaks ennast ära, sest temas tekitaks hirmu abielu ja meie laps, kes pole veel ilmavalgust näinud. Ei tea - ei tunnekski.

Üle pika aja lugesin ema kirja minule - enne seda, kui ta surema pidi. Imelik on mõelda, et ta oli minuvanune, kui see kõik juhtus, kui vähirakud haarasid tema keha ülejäänud rakkudest ja järasid neist elu välja. Käekiri oli rabisev, mitte sellepärast, et tal oleks sama rabe käekiri kui minul. Rabe. Issand milline veider sõna. Aga see on minu sõna, midagi, mis ma õppisin selgeks oma eesti keele õpetajalt 2000ndate Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis. Mul on rabe käekiri. Aga ma ise olen ka rabe. Mu ema ütleks mulle ilmselt sedasama. Võib-olla ütleb seda mulle ka mõni teine inimene teistsuguste sõnadega.

Mu rabedus tuleb ebakindlusest ja vajadusest kiiresti kiiresti kiiresti reageerida, sest mitte kunagi ei või teada. Nagu mu emagi - oma kirjas ütleb ta mulle, et tal on kahju, et ta peab mu siia ilma üksi jätma, et tal on kahju, et ta nii hilja oma rabiseva käekirjaga otsustas kirjutada kirja mulle kolme ja pooleaastasele väikelapsele, kes ei saanud arugi, ei saa siiamaani. Ainus, millest ma aru saan, on see, et ma olen tahetud, ma olen armastatud, ja ma olen siiamaani hoitud. See tunne võtab mõnikord maha mu rabeduse, teeb rahulikumaks. Kuigi see ärevus püsib - see metsik, hirmutav tunne, et asjad ei toimi päris nii, nagu ma tahaks, et ma ei kirjuta, et ma ei loe, et ma ei loo piisavalt, et see ongi puudu, aga võib-olla veel midagi on puudu.

Ahjaa.
Kui ema oleks elus, siis oleks ta ilmselt minu peale kogu aeg pahane, sest ma pole piisavalt korralik, et olen liiga auahne. Sellised sõnad - minu ema kirjast. Ole korralik ja ära ole liiga ambitsioonikas. Ühesõnaga - ole traditsioonilises mõttes naiselik. Aga võib-olla oleks ta uhke. Ma ei teagi. Aga ta on siin. Nagu Simon oli Adele´ga seal. Ajas.

Kommentaare ei ole: