Ma vist pole selliseid võimsad kaheteisttunniseid pea viiepäevaseid vahetusi (ikka järjest) mitte kuskil oma elus teinud, isegi mitte sooviga kaks nädalat ilma puhkuseta Apollos töötades ei tekkinud tunnet, et ma ei jõua. Või tahaks lihtsalt koju ja magama või mitte millestki mõtlema. See on siis Candy Legendit mobiiltelefonil mängida ja The Big Bang Theoryt telekast vaadata ja haldjakaarte laua peal uurida. Ei jõua lugeda, kirjutada, mõelda, läbi mõelda, üksi olla, Henrykuga olla, üldse olla, mitte kuidagi olla, tahaks lihtsalt aju välja lülitada, aga igal mittetöisel hetkel mõtleb see tööasjadest ja inimestest, kes pole oma pakki kätte saanud või on kätte saanud või püüavad kätte saada või... Ühesõnaga! Lugu on karm. Ja kui me ei räägi pakkide kätte saamisest, siis räägime muudest töödest, mis võivad sellise koorma alla mitte lihtsalt kannatada, vaid ka tegemata jääda.
Kus on minu asjad, mida mina teha tahan, milleks mina kutsutud olen, mida mina saan teha oma praeguse töö kõrvalt? Mulle meeldib käia tantsuetendustel ja nendest kirjutada. Eelmisel aastal sain ma seda teha. See on minu patarei. Või kunstisaalid, kus ma saan vaadata ogaraid ja vähemogaraid pilte, installatsioone, videosid, inimesi. Hästi imelik on võtta hetkeks aeg maha ja välja minna ja vaadata vanu naisi, mehi, lapsi hiigelkottidega selgas, Henryku blonde lokke, kõige toredamad olid kaks kirjudes riietes, kõvasti mingitud, kakskend kilo tiss mõlemal pool, lilladeks värvitud juustega daami, kes oma kauni kõnnakuga mulle Hobujaamas vastu jalutasid. Või võimsate sassis pikkade peaaegu sirgete juustega kõverate jalgadega, khakikarva jopikus ja suurtes mustades tossudes taeva poole passiv prillitatud meespoiss, keda ei näidata Big Bang Theory´s. No ei näidata. Ja ma ei saa temast kirjutada, sest mul pole selleks võimalust ega aega. Nagu ma ei saa kirjutada ka Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi viimasest lavastusest, mis oli veider segu kummardusest eesti tantsukunstile ja flirdist vene köögis istumise kultuuriga, no kussa ilma tsentseerimata ikka olla saad kui sõbra köögis, kohvikus võib keegi pealt kuulata, kui olete Dovlatovi filmi näinud, siis teate, millest ma räägin, või noh veel parem, kui olete sellisel ajal elanud, siis oskate isegi seda olukorda täpsustada. Mina ei saa kirjutada. Mina ei saa lugeda. Mina ei saa elada. Muidugi olen ise ka oma olukorras süüdi, sest ma ei lähe koju, siis kui mul on asjad korralikult (või siis antud juhul enam-vähem korralikult tehtud, sest ma ei ütleks, et ma saaks oma tööd korralikult teha). Aga jah...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar