Inimesi on alati liiga palju.
Emotsioone on alati liiga palju.
Minu jaoks.
Ja ometi on midagi muutumatult paigal.
Midagi, mis tõmbab mu endasse, kui orkaan.
Või siis viskab endast välja.
Täna käisin üle pika aja täitsa traditsioonilises teatris. Poolkogemata sain Linnateatri piletid etendusele "Vihmausside elust" ja tundsin, et ohoh! Ja ohoh on tõesti Hele Kõrvet range, võimsa, tugeva naisena laval näha. Umbes sellisena, kes tahaks isegi olla. Hannet mängimas.Või siis Sander Roosimäge? Mäletan toda 2011. aastat, kui Kaur mulle põhjalikult selgitas laiade riiete naeruväärsust, õigemini seda, kuidas inimene mõjub neis naeruväärselt. Teate küll lohisevad püksisääred, liigpikad varrukad. Ja kui võimsalt see Sander Roosimäe esituses välja nägi. Peenikesele kerele oli selga aetud kardinad, või noh liiga suur ülikond. Midagi nii puhtalt mittestiilset, et lausa naljakas on. Midagi meenutab mulle kogu Hans Christian Anderssoni mänginud Sander Roosimäe esituses Pierre Richardi tolle igiarmastatud rollis "Pikk blond mees, must king jalas". Ma ei tea, kas see oli nõnda plaanitud. Minu lapsepõlve lemmikhetked, kus ma hirnusin ennast herneks kõikide äparduste ja naljakuste keskel, mis monsieur Richard mulle pakkus. Muidugi polnud Roosimäe tegelikult naljakas. Ta oli natuke nagu mina. Või ta tundus natuke nagu mina. Üdini - läbinisti - päris. Naiivne. Rumal. Armas. Veider. Natuke nagu Sheldon Cooper, aga mingi laitmatu sooviga inimestele enda ümber meeldida.
Lugu on hea. See lugu, kus võetakse tükk haaval lahti inimeseks olemise mitmetahulisust. Umbes nagu Iris Murdochi "Must prints".Aga see on keerulisem. Umbes nii nagu Hannegi on keerulisem, kui pealtnäha paistab. Umbes nii nagu Johangi (issand, Henryk Johan!) on keerulisem kui paistab. Võib-olla just Andersson on kõige lihtsakoelisem neist kolmest. Lahti on Per Olov Enquist siiski kirjutanud Hanne loo. Esialgne pilk kaunile, minu meelst võib isegi öelda, et täiuslikule naisele, muutub tema juttu kuulates teistsuguseks. Midagi selles meenutab mulle Bradley Pearsoni karakteri avamist Iris Murdochi romaanis "Must prints". See maskide taha ronimine, mis muutub minu jaoks iga kord aina põnevamaks, sest alati kohtume inimestega otsekui poolel teel. Nad mängivad meie ees mingit rolli, mille varju jäävad teised omadused. Ma usun, et lapsed avastavad tihti oma vanemate teistsuguseid omadusi aastaid hiljem, sest nad on kinni nonde hoolekandja rollis.
Mäletan ikka neid kummalisi kohtumisi näiteks Poogna autoritega, kes võisid vabalt päriselus olla hoopistükkis arstid, füsioterapeudid, korstnapühkijad, elektrikud ja mida kõike veel. Ja vastupidi. Need sulnid tütarlapsed või noormehed, kes kirjandusteaduses või eesti fillis koos minuga õppisid, mis kõik neist saanud on, kes kõik neist saanud on. Asjalikkus ja julgus ja teotahe, mis võib-olla ei avaldunud kohe ülikoolis või tavalises koolis, avaldus kuskil mujal ja võib-olla palju võimsamalt, kui mina või õppejõud oodanud oleks. Inimene ei tea kunagi, kes ta sees on, kuni ta pole ennast proovile pannud. Ega Hanne ka ei teadnud enne, kui ta seda kõike läbi poleks teinud. Või Bradley.
Kõige kummalisemad on need inimesed, kes usuvad, et nad ei saagi midagi muud olla. Et nad on valmis. No näiteks Roosimäe kehastatud Hans Christian Andersson või hoopistükkis Johan Ludwig Heiberg (veel üks imelik eesti filli tunne tekkis, iga kord kui Andersson lähenes proua Heibergile, kutsudes toda sedasi, kangastus mulle Marie Heiberg, kes võis küll soengult meenutada Hannet, proua Heibergi, aga iseloomult oli ta temast väga kauge) tundusid enda rollid sisse kasvatanud, endaks jäänud. Aga mida tähendab endaks jääma? Stiilseks saama? Stiilne olema? Mittestiilne olema? Maitset omama? Mittemaitset? Ei teagi. Keeruline värk.
Või siis viskab endast välja.
Täna käisin üle pika aja täitsa traditsioonilises teatris. Poolkogemata sain Linnateatri piletid etendusele "Vihmausside elust" ja tundsin, et ohoh! Ja ohoh on tõesti Hele Kõrvet range, võimsa, tugeva naisena laval näha. Umbes sellisena, kes tahaks isegi olla. Hannet mängimas.Või siis Sander Roosimäge? Mäletan toda 2011. aastat, kui Kaur mulle põhjalikult selgitas laiade riiete naeruväärsust, õigemini seda, kuidas inimene mõjub neis naeruväärselt. Teate küll lohisevad püksisääred, liigpikad varrukad. Ja kui võimsalt see Sander Roosimäe esituses välja nägi. Peenikesele kerele oli selga aetud kardinad, või noh liiga suur ülikond. Midagi nii puhtalt mittestiilset, et lausa naljakas on. Midagi meenutab mulle kogu Hans Christian Anderssoni mänginud Sander Roosimäe esituses Pierre Richardi tolle igiarmastatud rollis "Pikk blond mees, must king jalas". Ma ei tea, kas see oli nõnda plaanitud. Minu lapsepõlve lemmikhetked, kus ma hirnusin ennast herneks kõikide äparduste ja naljakuste keskel, mis monsieur Richard mulle pakkus. Muidugi polnud Roosimäe tegelikult naljakas. Ta oli natuke nagu mina. Või ta tundus natuke nagu mina. Üdini - läbinisti - päris. Naiivne. Rumal. Armas. Veider. Natuke nagu Sheldon Cooper, aga mingi laitmatu sooviga inimestele enda ümber meeldida.
Lugu on hea. See lugu, kus võetakse tükk haaval lahti inimeseks olemise mitmetahulisust. Umbes nagu Iris Murdochi "Must prints".Aga see on keerulisem. Umbes nii nagu Hannegi on keerulisem, kui pealtnäha paistab. Umbes nii nagu Johangi (issand, Henryk Johan!) on keerulisem kui paistab. Võib-olla just Andersson on kõige lihtsakoelisem neist kolmest. Lahti on Per Olov Enquist siiski kirjutanud Hanne loo. Esialgne pilk kaunile, minu meelst võib isegi öelda, et täiuslikule naisele, muutub tema juttu kuulates teistsuguseks. Midagi selles meenutab mulle Bradley Pearsoni karakteri avamist Iris Murdochi romaanis "Must prints". See maskide taha ronimine, mis muutub minu jaoks iga kord aina põnevamaks, sest alati kohtume inimestega otsekui poolel teel. Nad mängivad meie ees mingit rolli, mille varju jäävad teised omadused. Ma usun, et lapsed avastavad tihti oma vanemate teistsuguseid omadusi aastaid hiljem, sest nad on kinni nonde hoolekandja rollis.
Mäletan ikka neid kummalisi kohtumisi näiteks Poogna autoritega, kes võisid vabalt päriselus olla hoopistükkis arstid, füsioterapeudid, korstnapühkijad, elektrikud ja mida kõike veel. Ja vastupidi. Need sulnid tütarlapsed või noormehed, kes kirjandusteaduses või eesti fillis koos minuga õppisid, mis kõik neist saanud on, kes kõik neist saanud on. Asjalikkus ja julgus ja teotahe, mis võib-olla ei avaldunud kohe ülikoolis või tavalises koolis, avaldus kuskil mujal ja võib-olla palju võimsamalt, kui mina või õppejõud oodanud oleks. Inimene ei tea kunagi, kes ta sees on, kuni ta pole ennast proovile pannud. Ega Hanne ka ei teadnud enne, kui ta seda kõike läbi poleks teinud. Või Bradley.
Kõige kummalisemad on need inimesed, kes usuvad, et nad ei saagi midagi muud olla. Et nad on valmis. No näiteks Roosimäe kehastatud Hans Christian Andersson või hoopistükkis Johan Ludwig Heiberg (veel üks imelik eesti filli tunne tekkis, iga kord kui Andersson lähenes proua Heibergile, kutsudes toda sedasi, kangastus mulle Marie Heiberg, kes võis küll soengult meenutada Hannet, proua Heibergi, aga iseloomult oli ta temast väga kauge) tundusid enda rollid sisse kasvatanud, endaks jäänud. Aga mida tähendab endaks jääma? Stiilseks saama? Stiilne olema? Mittestiilne olema? Maitset omama? Mittemaitset? Ei teagi. Keeruline värk.
Iris Murdoch lahendab umbes samasugust olukorda Bradley Pearsoni ja Arnold Baffini vastanduses. Üks kirjutaks vähe ja kirjutaks ainult endale, teine kirjutaks palju ja kõigile. Johan Ludwig Heibergi ja Hans Christian Anderssoni vahe ongi selles. Ühte nimetatakse maitsekaks ja stiilseks, teist robustseks ja tõeliseks. Aga tegelikult oleneb kõik kontekstist, ilmaolust, millest iganes veel. Kumb see nüüd see maitsekam või tõelisem on. Ei tea ju. Miskipärast meenutavad nii etendus "Vihmausside elust" kui ka raamat "Must prints" mulle udu. Kui sa just parasjagu Tartust Tallinnasse ei sõida teadmisega, et homme hommikul peab kell 7.30 praami peale sõitma, siis on ikka jubekihvt ja ilus udu vaadata - sest udu peidab ja toob esile ilu, mis muidu on kuidagi nähtamatu. See juhtub ka inimestega suheldes. Mingid omadused veerevad kohe silme alla, aga nood teised jäävad nägemata, sest lihtsalt ei tule selle peale, et neid teisi ka vaadata.
Viimane kuu aega on mulle vist õpetanud ühte asja. Mis oleks võinud juba ammu selgeks saada, aga jõudis vist kohale alles nüüd ja võib-olla jõuab see kogemuslik tunnetus minuni veelgi mõnedes olukordades. Mida raskem või ebamugavam või närvilisem on tegevus, millega püütakse jõuda millenigi olgu see kooselu, töökoht, õpingud, seda suurem on õnnestumistunne, kui lõpuks jõutaksegi eesmärgini. See on veider rahu, mis saabub. Aga noh muidugi, ja see on kõige jubedam selle õnnestumise juures on see, et järgmine kord tahaks veelgi suuremat toonust, veelgi võimsamaid emotsioone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar