15 juuli 2019

Poistest ja metsast

Keerukuju minu enda sees ja aeg. Ma olen juba piisavalt vana, et mõista, et kõike, mida ihaldan, ei saa ma endale lubada. Kas kellelgi peaks minust seepärast kahju olema või rõõmus? Ei pea! Ükskõik võib kõigil olla ja ongi tavaliselt. Naljakas on ennast peeglist vaadata ja mõista, et nii ongi. Siin ma olengi. Tundmatuses ja tuntuses - endaga koos ja endast eraldi.

Käisime kodus.

Põrandad ja seinad lagunevad ja pragunevad. Põõsad kaotavad igasuguse piiri oma olemises, ei lase isegi väravast sisse. Isa võttis hekikäärid ja sõitis rõõmuga sisse minu kallisse looga elupuusse ja tundis, et siit algabki tema võimu ja olemise kehtestamisvägi. Selline ta on. Ta laseb mul olla. On alati lasknud, aga seal, kus muutun jaburaks või hulluks või ei piira miskit, võtab kätte ja hakkab piirama. Ja siis me veel kakleme ka, Henrykul on alati jubenaljakas vaadata, kuidas meie telefonikõned on lõputud jauramised poliitika, elu-olu, inimeste, tööde ja asjatamiste üle. Mul on kuidagi parem minna ja olla seal, kus on mu papa. Fanaatiline ja totakas mõnikord. Mõnikord helge ja soe. Mõnikord range ja nõudlik. Mõnikord vaimustunud. Minust? Endast? Kihvtidest projektidest, mis pähe kerkivad! Majadest? Mõisatest? Aga jah, kui ta üks hetk otsustab, et talle meeldib miskit - siis ei  takista mitte miski ega keegi teda selle poole liikumast. See on lausa naljakas kui järjekindel ta võib olla. Ja totakas. Umbes nagu mina! On vaja... Ja midagi muud üle ei jäägi, kui et on vaja!

Teda iseloomustab mingi lõputu rahulikkus ka. Selle taga on pilved ja tusatujud ja hirmud ja muud asjad, millest meie, lapsed, väga harva midagi näinud oleme. Allhoovustena on see teda läbi elu kandnud ja minagi olen kohati tunda saanud värelevat ebakindlust. Ja ta on meist ka vaimustuses. Meie jõust ja väest, mis seest välja kasvab. See on igal ühel isemasti. Mul on kolm venda ja ükski neist ei sarnane teisele ja mina võin väga poisilik olla ja lõnguda läbi põõsaste ja angervaksade silmad täis toda liikumise vaimustust, mina sarnanen oma poisilikkuses poistele küll, aga nondele, kellega ma onne ehitasin ja veesõda mängisin. Väike, enesekindel ja pisut jõhker tüdruk. Henryk on mu kõrval puhta korralik poisike, kes pigem mängib korralikke videomänge ja on õigel ajal kodus. Mina ei olnud kunagi õigel ajal kodus. Ja poisid olid mulle alati ainult parimad sõbrad. Kõige meeldivamad T-särgid olid suured ja lohvakad, kust polnud näha mu aeglaselt arenevaid tisse, mis tekitasid ebamugavustundeid. Ja Backstreet Boys oli peale kribatud. Lohvakad ja laiad dressipüksid olid teised lemmikud, et keegi ei näeks toda ilusaks arenevat säärt. Nii see elu läheb. Vanaema ütles ikka, et kõige hullemad on mehepojad, et mehi tuleb siin ilmas kõige rohkem karta. Kartsin ka. Poisse ei kartnud. Poisid olid ägedad. Siiamaani on.

Üle-eile kui olime korjanud lilli ja poolel Tamula ringil ja Henryk kartis karusid ja oli õnnetu päikese pärast, mida oli liiga palju, tundsin korraga, et jaa, sellist tukslevat pool-lapselikku elu tahaksin minagi elada, võib-olla igavesti, võib-olla ainult sellel aastal, võib-olla kohati, nagu tirtsti keset pikemat aastat. Oh kuidas mulle meeldib see väike armas päris meie Tamula ring, kõiksuguste lillede ja kõiksuguste loomadega, kelledest karusid võib ka kohata. Aga ma ei suuda neid karta. Pole kunagi suutnud midagi metsas karta, sest mõnikord tundus see mulle märksa turvalisem, kui pikkade majade rida.

Kommentaare ei ole: