Lapsena tähendas iga pühapäev patukahetsust, et mida kõike ma valesti olin teinud, kuidas ma vanaema sõna ei kuulanud, kuidas ma elasin oma hullumeelset täiesti maniakaalset lapseelu. Natuke naljakas on praegu mõelda, et mida on ühel seitsmeaastasel või kümneaastasel kahetseda? Eksistentsi? Patust oleme me sündinud kõik. Aga vähemalt oleme me sündinud. Keegi on jaksanud meid luua. Tahtnud meile elu anda. Olgu see ema või isa või mõlemad. Elu sisse puhumine pärast seda, kui eksistents teravalt oma lõhnade ja kohustustega sisse lendab, on juba teine teema. Lapsena ei tajugi midagi peale teiste inimeste ja nõudmiste teiste inimeste eest ja käest. Mina vähemasti olin selline ja mingil tasandil olen siiani. Nõuan.
Aga no, mida nõuda oma juba ammu pensioniea ületanud vanematelt või õdedelt-vendadelt või kaasalt? Tegelikult mitte midagi. Ainult seda, et kõik oleks hästi, et nad oleks hoitud, et nad oleks terved, et nad räägiks, kui midagi oleks kuskil kuidagi halvasti või ebamugavalt, et ei peaks muretsema, et nendega on valusasti või halvasti. Jah! Nii see on. Kui oli tädi Nadja, kes iga mõne aja tagant nõudis tähelepanu, siis see tähelepanu nõudmine ehmatas. Kui on aga oma vanemad, kes ei julge ausalt öelda, mis nad vajavad, siis ehmatab see ka. Tahaks nagu õigemini ja paremini käituda, paremini hoolitseda inimeste eest meie ümber, aga ikkagi ei oska. Ega see hoolitsemine on ka ju mitme otsaga asi. Mõnikord osutub see pealetükkivaks ja koledaks.
Aga loen siin Elena Ferrante Lenuccia elulugu, kus tüdruk, too Napoli agulitüdruk tabab end mõttelt, et siin ta on uksehoidja tütar, kelle isa on viis aastat, ema kaks aastat koolis käinud, kes suurema osa oma elust on maganud lahtikäival diivanil, kelle ainsaks unistuseks on ülikool, sest seal on päris oma voodi, päris oma laud, päris oma raamatud ja kõik tasuta, sest ta on piisavalt tark ja tubli, et need oleks tasuta. Imelikud lihtsad olulised asjad, millega elu muutub-moondub. Eks ma sain elus esimest korda külmkapi ja madratsi väärtusest aru, siis kui mul polnud ei külmkappi, madratsit, riiulit, kardinat, mitte midagi. Ise sain aru. Kõik maksab raha. Kõige eest tuleb varem või hiljem, ühel või teisel moel tasuda. Aga sellest aru saamine võtab aega, see nõudmine, et tulgu ja olgu ja minu oma - on omal moel täiesti jabur, täiesti midagi sellist, millega peaksin tööd tegema, aga näe - ma ei oska. Pole vist kunagi eriti mõelnud, kuidas see käib.
"Mid90s" film on täpselt samasugune raha ja sõpruse ära tabamise film, nagu Lenu ja Lila sõprus. Korraga, mingil veidral hetkel polegi midagi muud tähtis, kui see, et su sõber, sõbranna, kallim, ema, õde, vend, isa, vanaema, sõbranna vanaema, kolleeg oleksid terved. Istute seal haiglakoridoris ja hoiate hinge kinni, et kõik oleks korras, et meel oleks korras, et rõõm oleks korras. Ja tegelikult pole tähtis, kui palju raha või aega või mistahes pingutust on selleks vaja, et kõik oleks korras. Imelikult armsad kaadrid filmis, imelikult armsad kaadrid elus, imelikult armsad kaadrid raamatus. Kui sõbranna ütleb, et ta ei taha, et sa ära kaoks, või sõber, või ema või isa või poeg või tütar. Imelik tunne, et kellelegi on mind vaja. Ja siis ei loe, mis eliiti ma varem või hiljem kuulun.
Mäletan toda imelikku tunnet põhikooli ajal, kui mind vaimustas kogu eesti luule, aga mul polnud ühtegi inimest kellega sel teemal rääkida. Ja mõnes mõttes siiani pole, sest praegu ma enam ei oska rääkida ega kirjutada korralikku luulekriitikat ehk isegi raamatuist ei oska ma seda teha, aga ma oskan raamatuid nautida. See on imelik, valus veiklev tunne, see tekitab elusolemise emotsiooni. Nagu ma ei saa heast proosatekstist üle joosta kiiresti, sest see väsitab mind. Ma pean eemale seisma ja seedima teksti täpsust ja tihedust ja samal ajal kõikehaaravat sõnamõnu. Pean. See kehtib ka väga hästi kirjutatud filosoofiliste tekstide puhul. Kirjandus kui selline lükkab mu eemale neist inimestest, keda ma armastan, lükkas vanaemast, lükkab isast, Henrykulgi on minuga raske. Eks mu vanematel on teiseteisega raske, sest nad mõlemad armastavad kirglikult ja kumbki omal moel ehitamist ja konstrueerimist sõna otseses mõttes. Neid haaravad endasse majad. Mind sõnad. Henrykut filmid ja mõnikord metal-muusika.
Aga mõnikord toovad need erinevad asjad ka inimesi kokku. Jah. Kuulun kirjandusteadlaste kantsi ka siis, kui ei tegele sellega juba ammu aktiivselt. Müün raamatuid. Ilmselt jään seda veel pikemaks tegema. Püüan ja püüdlen selle poole, et neist lahti saada ja nendeks saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar