06 detsember 2020

Kõik lapsed, kes sünnivad, olgu vajalikud

Olles ise sündinud ühelt poolt armastatud ja vajatud ja hoolitud inimesele, kes omakorda tahtis kedagi armastada, vajada ja kellestki hoolida. Teisalt inimesele, kes mind tegelikult ei vajanud, sest tal oli ja on siiani oma perekond ja oma asjad olemas, kelle jaoks on olnud minust hoolimine ja minu armastamine ikkagi eraldi väljakutse, kui nüüd päris tänapäevaselt väljenduda, siis tean enam-vähem või olen teadnud, et kõikidel pole läinud nii hästi, et kõik lapsed ei saa öelda, et neid oleks rõõmuga oodatud ja tahetud, et neil kõikidel pole sabas jooksmas vanaemad, kes neid hüüaksid imedeks ja oleks vaimustatud nende ballettikatsetustest ja nutaks sellepärast silmad peast, sest nende tütar võib vaadata oma lapse füüsilist ja vaimset arengut vaid pilve pealt, sest mu ema suri, kui olin 3aastane. Olles ise tegelikult internaatkooli koka lapselaps, sisuliselt laps, tean, et kõikidele pole antud armastavaid vanemaid, isegi mitte armastavat vanemat, rääkimata toimivatest perekondlikest suhetest. 

Eks ma ise olen ka ju kohati silmitsi omaenda umbusuga seoses just nende inimestega, kes on mu perekond, aga kes nagu just ütlesin, pole mind tegelikult algusest peale oodanud või vajanud, kes on pidanud paratamatult leppima minu eksistentsiga. Ja see ei ole olnud kerge või lihtne ei minu ega nende jaoks. Imelik muidugi, et needsamad tegelased või vähemalt osaliselt need tegelased arvavad, et EKREt valida ja sisuliselt vanemateta või hoolimatute vanematega lapsi juurde toota ilma igasuguse vastutustundeta võib, tohib, peab. Sest vastustustunne ja hoolimine hakkab kohe olema, kui sünnib väljaspool abielu laps, kogemused peaks ju vastupidist tõestama, aga noh 37 aastaga unustatakse nii mõnigi aborditeemaline vestlus ära eksole? Vastutustunne kasvab isades sama kiiresti kui loode ema kõhus? Või  on see olemas ainult abielus? Või kooselus mehe ja naise vahel? Igal lapsel võiks olla vähemalt üks inimene, kellele lõpuni kindel olla. Ma tean, et see on olnud raske ja keeruline kõikide jaoks. Ma tean, et minu vanaema esimene reaktsioon minu ema rasedusuudisele oli, et tehku too nüüd kiiresti abort, ei ole õige teiste inimeste elu ära rikkuda. Ja tal oli õigus. Nagu ka minu emal oli õigus mind sünnitada, sest ta teadis, et mind ootab ees omanäoline aga väga ilus lapsepõlv. Kõhutunne ütles talle niimoodi. 

Igal juhul minu memm nägi internaatkoolis paljusid lapsi, kelle emad-isad olidki lihtsalt joodikud, abielus, heteroseksuaalsed, vägivaldsed. Lapsi, kellele pidi temasugune lihtne maanaine söögitegemise kõrvalt hoolimist, armastust ja tähelepanelikkust pakkuma. Pidi selgeks tegema, et nad on maailmale vajalikud, et nad peavad lihtsalt julgema, tegutsema, mitte kartma, tööd tegema, endast parima andma. Ja ma ei ole kindel, kas nad kõik sellest ka aru said, et nad on vajalikud. Me väga tihti mõtleme, et see kõik on jubelihtne. Ema, isa ja tited, aga te ju näete, et ei ole, et see ei juhtu tühja koha pealt, et selle nimel tuleb näha vaeva, et naisel võib olla pärast lapse sündi depressioon, et mees (partner) peab sellega toime tulema, hoolimata kõigest sellest üle olema. Et raskused ootavad inimesi igal pool ja mõnikord võib partnerile kindel olla, mõnikord mitte. Aga igal lapsel PEAB olema lapsevanem. Lihtsalt peab. Ja ta ei pea olema talle bioloogiliselt lapsevanem, ta peab olema inimene, kes teab, mis selle titega peale hakata, peab valmis olema tegelema lapse kõhuvaludega, nutuhoogudega, kõrvavaludega, neuroosidega, hirmudega, valudega. Ja sellele kõigele lisanduvad majanduslikud raskused. 

Siiani on silme ees see väike poiss koroonaajal, kui kõik teised temavanused ehk kuni kümneaastased nolgid kodus koduõpet tegid, saalis tühjas T1-Mallis ringi hiigelsuur ostukäru ääreni täis taarat. Ja ma ei ole kunagi tundnud, et tahaks lapse pärast nutta, aga see oli hetk, kus ma seda päriselt tahtsingi teha. Või kui raadiost räägitakse nagu muuseas, kui raske on kehval majandusjärjel olevates peredes lastel vaheaegadel, sest see kordki päevas sooja toitu jääb saamata, siis kerkib jällegi nutt kurku. Riik ei saa kõikide eest ja kogu aeg hoolitseda. Riik võiks aga aidata hoolitseda enda eest ja sealtjärele nende eest, kes endast järele jäävad.  

Laste kasvatamine ei ole kõikidele mõeldud tegevus. Minu meelest peaks see olema teadlik ja läbitunnetatud valik, mida inimesed teevad - ja minupoolest võiks seda teha ka samasoolised paarid. Lapse saamine ei peaks olema lihtsalt mingi asi, mis kogemata juhtub ja millega toimetulek võtab vahel aastakümneid aega. Ja arvake ära, kes on kõige suurem kannataja? Soovimatu titt, kes tõenäoliselt eluaeg otsib hoolimist ja mõnikord enne, kui õige aeg, lihtsalt tapab ennast ära, sest teda polnud vaja. Tegelikult - päriselt - polnud vaja. 

Minul on igal juhul testament tehtud, sest kahekümnendates käis mu peast ikka läbi enesetapumõtteid. Enda tapmisest päästis mind vaid teadmine, et nad on nii palju vaeva näinud minu nimel. Ema, vanaema, isa - nende pärast ei saa seda teha. Kas kõik saavad niimoodi mõelda? Selliseid kokkuvõtteid teha? 

Kommentaare ei ole: