Istusime siin Henrykuga ja vaatasime pikka dialooogi Rue ja Ali vahel "Eufoorias". Selline koroona-aegne filmimine, millist sai lubada. Kaks näitlejat ja tühjus. Päris põnev ja kestlik küsimus selle kohta, mida peab tegema inimene, kes ongi narkar? Tegelikult võiks küsida ka vaimuhaige? Vaimse puudega? Minu poolest ka lihtsalt teismeline? Inimene, kes täielikult ei vastuta oma tegude eest? Mida peavad inimesed tema kõrval tegema? Tema perekond? Tema armastatud? Mida? Miks on nendel inimestel tunne, et neid pidevalt keegi reedab? Kas keegi tõepoolest reedab neid? Kui panna oma narkovabaduse kaart või pahelisuse kaart ühele ainsale inimesele, kes peaks olema meie nn väljapääs sellest olukorrast, siis ilmselt juhtub midagi kohutavat. Nii nagu ühiskondades juhtub kohutav, kui võim antakse kätte ainult kirikule, ainult valitsusele. Midagi nihkub paigast, midagi läheb katki. Kui puhastada ära oma elust eluks vajalikke pisiasju, mis võivad/peavad olema /saavad ka olla tähtsad, siis läheb midagi katki, ja seda ei saa enam korda teha. Enda valitsemine on sama keeruline kui riigi valitsemine.
Lugesin lapsena tihti neid teismelistele mõeldud "Sul-kasvavad-karvad-uutes-kohtades" raamatuid, mille pikemaperspektiiviline harimise mõte oli seotud sõpruse ja armastuse otsimise mõttega - sotsialiseerumise, kui sellisega. Polnud just palju, kus seda õppida, kuidas kellegagi koos olla. Henrykuga on olnud see teekond palju kergem, sest on olnud igasugu teisi inimesi enne teda. Alates mai teagi kujuteldavast peikast põhikooli ja keska ajal, lõpetades pooljuhusliku suhtega rokkar-IT-kutt-Igoriga Piiterist, kes muide meenutab mulle kõige ilusamaid mehi maailmas. Tookord olid tal pikad sirged blondid juuksed, suured läbitungivad sinised, sinised, sinised silmad, laiad õlad ja eksta ise oli peaaegu kahemeetrine hullumeelselt ilus inimene, kes päriselus kandis prille ja enesekindlust, mida nii harva võib kohata. Teadmine, et ma sellisele tüübile võin kasvõi oma kohutava vene keele ja mingi totaka väikse veidra tüdruku olekuga meeldida, paneb mind siiani kuidagi asjadele uuel ja armsal moel vaatama. Ta polnud ainuke, aga see naiselik enesekindlus tekib läbi selliste veidrate juhuskokkusaamishetkede, mida kohtame harva? Tihti? Ilusad inimesed, kes süstivad seda poolkogemata meisse. Ega see sotsioloogist armas polnud ka ju muud või Murumees. Aga jah. Osa suuremast pildist läheb pusletükikestena kokku ja teeb meist nagu rohkem inimesed. Kas me seetõttu oleme ka paremad inimesed?
Mõnikord me solvume, hakkame vihkama, muutume alatuks, sest me ei saanud seda, mida ihaldasime. Rue puhul ka. See hämmastab, kui üksi me oleme nendel intiimsetel esimestel armumis-armastamishetkedel ja kui vastikud ja haavatavad me oleme. Mäletan, kuidas Henryk ehmatas ära meie esimesel-teisel kokkusaamisel, kui ma pooltahtlikult ta käest tahtsin haarata. See jõnksatus oli nii tugev, et tegi mulle selgeks, et enne õiget hetke pole kohane puutuda teise inimesesse, enne kui pole läbi räägitud ja luba antud. Mitte kunagi varem polnud seda keegi minult küsinud ja ega ma ka ise polnud selle küsimise osas eriti avameelne ega ka mitte aus. Ma tegin seda, mida ma teha tahtsin, ma ei küsinud seda ja mitte keegi teine polnud varem ka minult küsinud, et kas ta tohib mind suudelda, see juhtus küllaltki spontaanselt ja ilma läbi mõtlemata. Nii nagu need asjad filmides ja seriaalides juhtuvad, kus nad peavad kiirkäigul sündima, kus ei olda koos, kuni kohale jõuab korraga jahmatav teadmine, et see ongi see inimene, et temaga võib, et tema ka tahab, et me olemegi selleks loodud, et olla koos, olla õnnelikud ja rõõmsad. Olla midagi enamat.
Hetkel tahaks rääkida "Nullid+ristid" seriaalist. Just nendest kahest Sephyst ja Callumist, kes mõistsid, et nad peavad olema midagi enamat. Olukorras, kus kogu maailm rääkis nende koos olemise vastu, teadsid nemad, et nad peavad olema koos. Seriaal on muidugi selliste jõnksude ja lõkerdustega, üles-alla voolav maailma muundumine ja muutumine, et puutub minusse nagu nuga. Kõige valusam on kohata läbivat rassismi ja patriarhaadile omast kõledust mõnes perekonnas. Naist, kes allub oma nn abielustaatusele, allub mehele, kes suudab ainult valetada, ainult vahutada, ainu haiget teha. Kes poliitiliselt pooldab täielikku segregatsiooni, aga kellel endal on mulatist poeg, muidugi sündinud väljaspool abielu, suurest kirest tõeliselt kauni teisest rassist inimesega. Midagi ekrelikku ja tagurlikku on selles kõiges. Isegi võib öelda, et midagi mu isale omast, kes on ära unustanud mu vanaema, mu ema, mu tädi Nadja, sest nad kipuvad seda tegema. Me kõik teeme seda. Isegi Kõlvart teeb seda, kui ta soodustab venekeelsete mammutkoolide rajamise Lasnamäele, et aeglaselt, aga järjepidevalt sealt välja lükata eestikeelseid elanikke. Midagi selles kõiges on. Ebameeldivat, jõhkrat. Me unustame ära.
* *
Margaret Atwoodi "Tehingud surnutega" on põnev sellepoolest, et paneb meid üleüldiselt mõtlema laiemas plaanis loomisele, ehkki ütleme otse välja, ikka enamasti kirjutamisele, sest selle ametiga on ta tuttav. Aga kellele meist ei tule pähe esiteks juba see küsimus, kui üldse midagi luua või kirjutada, kellele meist ei tule pähe küsimus, et kes olen mina, et kirjutada ja see on jubehea küsimus. Minu meelest juba esimene küsimus, millega kõige alguses ja täpsemalt tegelda. Kas mul on piisavalt öelda, kellele meist on üldse midagi öelda, miks me arvame, et võime midagi öelda. Meie, naised? Lühikese mäluga? Pika mäluga? Asjalikud? Kiired? Millised? Mis lugu on mul üldse rääkida? Kellele ma seda räägin? Kas keegi üldse tahab mind lugeda? Minu sõnadesse sisse minna, nii et ta korraga tunnetaks maailma lähemalt? Täpsemalt? See on siis ärevushäire. Pikaaegne ja võib-olla puudutab meid kõiki, kes me eksisteerime selles maailmas ja püüame seda paremaks teha? Kas see on üldse kirjutades võimalik? Miks ma seda sedasi kujutan? Kas see nn paremaks tegemine ei muutu ühel hetkel jaburaks propagandaks? Jälle räägime naiste õigustest, aga ainult milliste naiste õigustest? Miks mitte meeste õigustest? Äkki peaks rääkima vastutustundest endast nõrkemate suhtes? Isa ütleb kommunism, ma ei usu, et see on tulemas-olemas, aga oskus ja vajadus süveneda meid ümbritsevasse maailma, kus inimesed elavad-teevad tööd, näevad vaeva, aga neile ikkagi sülitatakse näkku nende töötegemise, nende vaeva nägemise ja nii edasi eest. Nende tegevusest vaadatakse läbi ja sellesse ei süveneta, sellega ei vaevata ennast. No eks kirjutamine on osa sellest maailma loomisest. Sõna loob meid. Sõna sikutab meisse maailma teadvustamist. Aga selleks, et see oleks hea sõna, sõna otseses mõttes, tulebki ennast kurssi viia kõikidega, kelle sõna sa välja pead kandma.
Igal juhul Atwoodi puhul osutub oluliseks Northorp Frye tsitaat: "Tegelikkuse kese asub seal, kus inimene juhtub olema, ja selle ümbermõõt on nii suur, kui kujutlusvõime seda võimaldab." Asi, mis muudkui jätkas tuksumist Atwoodi peas ja tegi talle selgeks, et hoolimata sellest, et Kanada on paras kolgas (uskuge mind, kui vaatate ära "Viimane jää" filmi, kus eskimod üritavad säilitada oma eluviisi viimase jää peal naftapuuride keskel ja surevate jääkarude keskel) tekibki tunne, et ja-jah, see see on Kanada kõikide kolgaste kolgas, kuhu ei jõua ühtki kultuuri ja kui jõuab, siis ainult see hävitav ja jõhker, mis kisub inimesed nende päriselust eemale, et kohale sikutada järjekordsed naftapumbad, nii nagu nad on lasknud indiaalaste reservaatidessse ka naftapumbad. Igal juhul toimus tema, kui kanadalanna peas korraga krõps, mis ütles, et jaa, järelikult on kogu maailm üks paras provints. Ka Pariis ja London on seda, sest ega nad rohkem ei tea, kui seda, mis nende ümbruses on .Muidugi alati on hea teada oma ümbrust, sest sealt võib tulla just too põnev ja raputav lugu, millest saab valmis provintside ülene lugu.
Kirjanike, aga mis seal salata, ka luuletajate, näitlejate, lavastajate, režissööride, kunstnike puhul tekib küsimus, et kas nad on needsamad inimesed, keda me tunneme läbi nende raamatute, et kas nad ongi need julmurid, kes tapavad ära meile lemmikkangelased, niisama lihtsalt. Tavaliseltki. Kes nad sellised on? Jällegi välisel vaatlusel. Jube kihvt ja naljakas on vaadata hra Andrus Kivirähka koos tema meeldiva koerkaaslasega Mart Juure piltidel ja mitte ainult loomulikult. See pole üldse selline elu, kui minu meelest lausa joovastavalt kirjanduslikul Tõnu Õnnepalul, kelle elu on näha lõpuks hoopis teistsugustes oludes ja olukordades, näha tema raamatutes. Igal juhul on Atwoodi kodus külmkapi peal selline sõnum: "Soov kohtuda kirjanikuga, sest sulle meeldivad ta teosed, on nagu soov kohtuda pardiga, sest sulle meeldib pardipasteet." Mu meelest küllaltki meeldiv ja jabur ja ilus sõnum. Kui oled kohanud piisavalt kirjanikke-luuletajaid, siis enam-vähem teadki, et nad ongi sellised, armsad. Nagu Jürgen Rooste ja Peeter Sauter ja Sveta Grigorjeva ja... Lihtsad inimlikud, tavalised. Kuigi alati, nagu igasuguse armumise korral, tõstatub esile mingi kõrgem, kaugem halo, midagi, mida kätte ei saa, mis jääbki kirjutava ja pärisinimese vahele, midagi, millest ei saa lõpuni aru, ehk see ongi see õnnetu maksapasteet. Ei tea mitte.
Muidugi paneb mind mõtlema ja küsimusi küsima ka väljavõte Atwoodi tähelepanekutest hukule määrtatud preestrinnadest, naiskunstnikest, Kunst pidi neilt ära võtma võimaluse saada lapsi, minna mehele jne, jne, jne. Lk 87 "Sellel ajal, kui mina kirjutama hakkasin, mängiti seda veel siiski küllaltki tõsiselt. See moodustas ametikirjeldustest niivõrd suure osa, et pärast seda, kui olid ilmunud mu kaks esimest küllaltki õhukest luulekogu, küsiti mult täiesti siiralt, et mitte kas, vaid millal ma plaanin end ära tappa." No, eks ta preestri asi ka ole. See roomakatoliku värk, et ükski õige luuletaja ei ole õnnelik inimene. Ei tea, eks ma ole ka sellega kokku puutunud. Sealsamas kirjutab Atwood ka teistest ohverdustest, mis suur kunstnik peab enda tegevusega tooma. Oluline on see, et ta ei teeniks raha. See on nagu eraldi müüt. Preestrid-preestrinnad elavad ju ikka õhust,süüa pole neil tarviski. Loen ja olen pehmelt öeldes segaduses, ma ei mõista. Samas, eks umbes samal põhjusel töötasin aastaid raamatupoes lihtmüüjana ja elasin peost suhu, sel olid omad labased ja omamoodi koletult lihtsad põhjused, miks mu elu selliseks kujunes. Samas olin haaratud müüti, lootsin, et sellisel kujul suudan luua kõige paremini põnevaid tekste. Ega eriti ei suutnud. Kuskil kuivas mu aju kokku. Lugeda ei suutnud ka, luua ei suutnud. Mitte, et ma viimased viis-kuus aastat oleks sellega paremini hakkama saanud. Henrykuga olid meil vahepeal kirjutamiseteisipäevad, aga need said otsa. Mõttedki said otsa. Lugemisoskus aina vähenes ja vähenes, kuni praeguse hetkeni välja, kus ma lihtsalt ei oska ega suuda luua seda, mida tahaks luua, lugu vanaemast või siis emast või endast. See on muide sajand vana, see minu vanaema lugu, mu ema lugu saab järgmisel aastal 68 aastat vanaks. Nii need lood vananevad ja kaovad, kui neid mitte kinni püüda. Lugu peaks olema olulisem, kui tingimused, kus neid lugusid kirjutatakse. Keha peaks olema olulisem, kui kõik muu. Peaks, aga kas ka on, see on eraldi küsimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar