Midagi ei juhtunudki, seljale määritud õnn

Puhkuse ajal ja eelmisel nädalal lugesin läbi "Siiralt teie Šuriku", Ulitskaja oma. Mingi nõdrameelne ühendus tahtejõuetust Oblomovist ja nõukaaegsest vene mehest. Lausa sellisest kõhnast ja pisikesest, keda kohatakse mõnes komöödias, kus tema paariliseks on parajalt paks ja parimais aastais daam. Tegelikult tuli mul seoses sellega meelde Tallinna Ülikooli igavene õppur, keskealine parajalt paks noormees, kes tuli loengutesse koos seitsekümne-kaheksakümneaastase naisega, kes võis vabalt olla tema ema. Ehk oligi. Nad olid nagu kaks täiesti kohatut elementi 17 aasta tagusel ajal näiteks kabinetis number K-318. See oli omal ajal legendaarne loengusaal, kus lektoriteks olid Mati Hint, David Vseviov, Peep Ilmet, Toomas Liiv, Martin Ehala. Inimesi oli nagu murdu, kõik filoloogid kogunesid loengusaali ja kuulasid, nii nagu jaksu oli, muidugi jaurasid teineteisega ka ja haigutasid, sest ega kõigest ju aru ka ei saanud ja juurde pidi palju palju lugema, et loengust miskitki kätte saada. Aga jah kõikide nende enamasti kaheksateistaastaste plikade (sest poisse oli kõige rohkem ainult eesti fillide seas, seitse tükki kahekümne seitsmest, ülejäänud olid plikad või siis üsna peatsed naisehakatised, isegi ennast ei saanuks tol hetkel selleks nimetada) seas istusid need kaks tükki, meist ülejäänutest ligi kakskümmend aastat vanem mees ja siis see teine meist nelikend-viiskend aastat vanem naine. 

Täpselt samamoodi tegid nad arvutiklassis, mida sai kasutada paar korda nädalas ja mis asus P-majas, katusekorrusel. Ja siis, mu head sõbrad, nagu te mäletate viisteist-kuusteist aastat tagasi ei olnud kõikidel oma isiklikku läpakat või siis arvutit, siis pidi kirjutama arvutiklassides oma pisikese seminaritöö või essee valmis ja siis selle välja trükkima ja Anne Langele või Toomas Liivile või Jüri Viikbergile viima. Selles arvutiklassis istusid need ema ja poeg ühe ja sama arvuti taga ja tegid tööd, innukalt. Ema muudkui tänitas ja poeg muudkui tegi. Ilma emata ei olnuks ta selleks suuteline. Mina muudkui vaatasin, et ohoh. 

Šurikuga on umbes samasugused lood, nagu tolle veidra paarikesega minu ülikooli bakalaureuse aastatel, ainult et ta ise hoolitseb naiste eest. Kui vaja siis trükib su teksti ära, kui vaja käib tohterdamas, kui vaja, seksib suga, kui vaja toidab kasse, kui vaja aitab kassi leinata, kui vaja viib teatrisse, kui vaja turgutab üles. Šuriku suguseid ikka on. Selliseid hoolivad tüpaaže, ehkki ma pole kunagi sellise mehe otsa sattunud ja sellele hoolivusele lisandub veel mingi totakas lausa ambivalentne tahtejõuetus. Naised peaks justkui tema eest tahtma, tegema, liikuma, olema. Ja kõige hullem nende naiste juures on see, et nad kipuvadki tahtma, tegema, liikuma. Ainus konstant on Šuriku totaalne kohusetunne inimese ees. Tal ei olekski justkui enda soove või vajadusi, lihtsalt mingi pundar inimesi, kellele ta alluks, sest teda on sedasi kasvatatud. Ole hea poiss. 

Mäletate küll seda filmi "Siin me oleme". Midagi selles laadis, mis kohati muutub lausa naeruväärseks. Olla alati rüütliks, džentelmeniks, olla alati olemas. Kõige rohkem muidugi oma emale. Ja see emale olemine muutub lausa vastikuks - selliseks totakataoliseks. Või sõbra eksnaise jaoks olemas või oma keskealise lonkava ülemuse tulevase lapse isaks olemine. Kõik kuidagi palju ja täiesti sogaselt ja maitsetult. Ma ise üritan mõelda kõikidele oma suhtenatukestele enne Henrykut ja ei ole olnud sellist asja, sest keegi pole mind eriti oma ellu tahtnud, nii nagu need õnnetud naised tahtsid Šurikut oma ellu. Tagakaane tekst räägib sellest, kuidas see vaene mees ei tee naisi õnnelikuks. 

Ausalt öeldes on seda kuidagi imelik lugeda, et mees peab naise õnnelikuks tegema. Meestel on muudkui teha, kui naisi õnnelikuks, nii nagu naistelgi on muudkui teha, kui mehi õnnelikuks. Õnn ei ole siuke asi, mida saab teha, mingi kreem, mida seljale määrida ja seljale muide ongi ise raske midagi määrida. Õnn on mõnes mõttes midagi, mille poole tuleb kogu aeg liikuda, erinevad inimesed liiguvad erinevate asjade poole. Aga õnnetunne on minu jaoks ikkagi ka see, kui tundub, et midagi, mis oli raske saavutada, sain saavutatud ise, mõnikord isegi läbi pisarate ja paanikahoogude ja jumal teab mille. Aga sai tehtud. Mõnikord tunnen sama õnnetunnet, siis kui keegi mulle kallis inimene, hea kolleeg või sõber saab midagi tehtud, mille poole ta on aastaid püüelnud. Ja siis tekibki tal see tunne, et ta on kohal, et ta sai hakkama, ta on selle üle uhke ja julge ja ta teab, et see on vinge värk ja jagab seda muide ka minuga. See on väga hea tunne. Ka armastus võib olla omamoodi saavutuse tunnetamine. See on väga suur asi, kui tunnen, et suudan/oskan/julgen/tahan kedagi armastada ja ta on samamoodi minust vaimustuses. See on väga suur õnn, kui see tunne on vastastikune, aga see ei ole õnnelikuks tegemine otseselt minu meelest. See õnnelikuks tegemise värk on kuidagi nõder ja tühi, kui selles puudub kahe inimese pidev dialoog teemal, kas teisele sobib/on vaja see, mis teine tahab/eeldab/arvab. Ja alati muide on okei, kui kaks inimest ei ole pidavalt ninapidi koos, ei vaata koos filme, ei käi kontserditel koos, ei tee õhtus hommikuni ühesuguseid asju, vaid katsetavad ka teisi asju. Vaidlevad. Lihtsalt kõige suurem õnnetunne on mind vallanud siis, kui ma saan aru, et erinevustest hoolimata on maailmas vähemalt üks inimene, kellega ma tunnen ennast turvaliselt ja hästi ja ma loodan, et tema tunneb samamoodi minuga. Aga see tunne ei ole kreem, mida seljale määrida, selle nimel tuleb ka ise pingutada. 

Kokkuvõttes see Šuriku raamat oli paras komöödia, mis pisut traagiliste alahoovustega, ei viinud kuhugi. Šurik jäi konstandiks kõikide elus, aga ta polnud kellegi jaoks liiga tähtis. Midagi tegelikult ei juhtunudki tema eluga või temaga. Ei midagi suurt. Ja see ongi ehk kõige traagilisem ja valusam selles olukorras. Soovitan lugeda? Ikka.