15 august 2020

Vanadele asjadele uus elu anda...

Üle pika aja võtsin kätte lasteraamatu! Nii äge! Lasteraamatud on ägedad! Eriti need, mis on mõeldud kuni kümneaastastele jõmpsikutele, kus on väiksed lõbusad Olga Gromova illukad ja mingi vahva eksistentsi hoog sees. Ikka selline, mis paneb südame sees laulma. Jaa, kui ma kunagi otsustan tagasi pöörduda kirjandusteaduse poole, siis ilmselt teen süvaanalüüsi kõikidest ägedatest vanaemadest, kelle olemasolu on kirjeldatud lasteraamatutes, täiskasvanute romaanides (Šurikul muide oli ka üliäge vanaema, selline, kes pani kohe südame võimsamalt pekslema), aga Tina ja Vika vanaema Ženja on kihvt. 


Julia Kuznetsova "V-kodu" on hästi naljakas, armas, jabur, natuke mängib erinevate stereotüüpidega. Umbes nagu mõni Ades Ladise välja valitud vene koomikute situatsioonid, sellest, kuidas naine palub mehel lapse teatrisse panekuks riidesse panna ja avastab lapse kasukas ja täiesti maitsetute hõlstidega (mäletate ehk seda "Seltsimees lapse" olukorda). Või blondiin ostab telefoni, või vene ülihoolitsevad naised pärast naistepäeva, kus naine avastab hommikul, et joomahoos on ta mehele kirve selga virutanud, sest too ei tea, mis tähendab sünnitus. Mingi just selline stereotüüpidel mängiv kujutluspilt rikkast hoolitsetud pereisast, kelle suurim hirm on jääda vanaks, tema ümber tiirlevast tugevast naisperest, kes toimivad mõnikord täiesti eraldi mehe soovidest, tahtmistest, on siingi sisse kirjutatud. Ehkki kogu lugu on mõeldud ikkagi ju lastele ja ongi vastavalt sellele üles kirjutatud. Joomahullust ei esine, aga vindile keeratud spordihullust (seda, mida Instagrammis näidatakse, kui ilusate kehade laviini, mille keskel seisab alati küsimus, et kas see on tegelikult ka inimesele kasulik) vanaema Ženja ja ka tema armsa poja Serjoža näol ikka on. Paanika tervise ja vananemise pärast on kahel peategelasel kogu aeg kuskil kuklas hirmsa tondina jõuramas. 

Ometi tullakse nende hirmudega päris hästi toime, eriti siis, kui avastatakse enda kõrval olevaid inimesi, kellega sõbrad olla, kellega koos olla, kellega koos kirjutada, joonistada, mängida, vananeda, jääpurikaid akna taga vaatamas käia. Seoses jääpurikatega akende taga tuleb ikka meelde see, et ju on siis tegu kehvalt soojustatud vanadekoduga. Ja see kehv soojustus ei tekita kelleski liigseid küsimusi, hoolimata remondist, ei arva keegi, et mingi mure oleks seoses jääpurikatega, et keegi võiks nende hirmsate asjadega elust ilma jääda. Kusjuures hirmu surma kui sellise ees pole kellelgi eriti. Vananemine, haigused - see on hirmus. Aga surm pole kohe üldse.  

Vanad asjad aga näiteks tekitavad hirmu, kellelegi kuulunud pildid, juuksurikäärid, kleidike lapselapsele, poksikott ja nii edasi, ja nii edasi. Midagi selles asjade hirmus on kuidagi venelik.Või siis revolutsiooniline. Meenutab isegi natuke seda surnud inimeste asjade hirmu, millest mulle ka mitmed on rääkinud, kuidas asjad toovad endaga kaasa surnud inimese haigused, valud, ebamugavused. Parem on alati osta uus, parem mitte kanda surnud ema kleiti või vesti, seal sees võib olla kõik see südamevalu. Muidugi vanaema Ženja ei karda selliseid asju nagu surnud inimeste asju. Tema arvab neis peituvat armastust. See ongi ehk kogu armastus, mis võib alles jääda inimesest, keda armastati ja kes armastas. Kõik see eelnev jutt on minu peas kuidagi seotud rohelisema ja puhtama maailmaga, mis omakorda kuidagi hakkab mängima kihvti äratundmist Lylian Meistri praegu Hobusepea galeriis asuva näitusega "Aarete saar", siin muutub küll kogu eelnevate põlvede talletatud füüsiline vara (needsamad tikitud ja heegeldatud padjad, seinakaunistused, mida võib võtta, kui meie etnoloogilist mälu) muutus kunstiks, see on hoopis teistsugune asjale uue elu andmine, kui see õnnetu pissuaar, see on tagasi minemine oma füüsilise reaalsuse poole, mis pole masinate loodud, vaid täisjõus meeste ja naiste käsitöö. Kus vanadele asjadele antakse uus elu, nii nagu v-kodus peaks tegelikult vanadele inimestele antama omamoodi uus elu, uus võimalus olla. Meie raamatu peategelane on just sedatüüpi nii nimetatud elukunstnik.Ta annab elu vanadele asjadele ja vanadele memmedele-taatidele. Sellised vanaemad, emad, isad, vennad, õed, inimesed - ongi fantastilised ja võimsad.  


Kommentaare ei ole: