Viimasel ajal polegi eriti päeval jalutamas käia saanud/tahtnud. Õhtuteks on see asi jäänud. Päeval teen titega koos uinakut, sest noh hommikul kell viis tuleb püsti olla, viimasel ajal endale ja elukaaslasele toit valmis teha ja hiljem ikka kenasti kella üheni-kaheni päeval tissitada, võimelda, pisikese kõhust puuksusid välja suruda mistahes moel. Titele muidugi sobib kõige paremini olla kaisus, tugevalt kõhuga minu vastu surutult ja siis tulevad muudkui puuksupoisid mõnikord kõvemini, mõnikord vaiksemalt. Eile käisime titega jalutamas nii et Henryk sai minuga minikohtingul käia EKKMi kohvikus, muide väga ilusaks on see tehtud, titt tegi pikka und ja tundis ennast inimesena, Henryk läks Lindemanni kontserdile või noh filmkontserdile kinos, mina jalutasin titega Stromkale, hästi mõnus oli, tõesti. Kui olime jõudnud mere äärde, siis korraga mõtlesin, et issand, miks see kõik nii kaua aega on võtnud, et miks ma alles nüüd emaks sain, et ma oleks võinud seda kõike teha ka kahekümnekuueselt, kõndida Stromkale EKKMist koos oma imeilusa roosinupuga, kes imes mu tissi ja vaatas ringi. Titele meeldib viimasel ajal põhjalikult ringi vaadata. Tal on väga ilmekad silmad ja sisemine energia. Ta vaatab mind nii, nagu ma oleks tähtis. See on imeline tunne, kui mu poeg mind selliselt vaatab. Ükskõik kelle kätte ma teda ka ei annaks, ta vaatab mind ja Henrykut eriliste imetlust täis silmadega. Kui kaua nad seda teevad? Seni kuni nad jõuavad teismeikka? Kas mina vaatan selliselt oma isa? Kas ma olen teda kogu oma elu niimoodi vaadanud? Vanaema? Issand! See on nii äge pilk! Nii rõõmus ja õnnelik, et me oleme tema jaoks olemas ja ta on hoitud. See ei ole tänulikkus, see on midagi muud, sest ta ei saa ju tunda tänu selle eest, et on hoitud.
Kui sul on jalutamishull emme, siis võid pool tundi koduukse ees protestida ja tissi saada ja jälle protestida ja jälle tissil käia ja jälle protestida ja ikka leiab ta viisi, kuidas sind siuh vankrisse saada ja siuh vankriga vihma alla jalutama viia. Vikerkaarega ja puha. Lutt suus ja värki. Samuti viib ta sind enne seda šoppama, et kala ja ploomid ja koogid issile koju jõuaks ja siis on muidugi mõistlik täpselt iseteeninduskassas hakata veelkord protestima, et emps nagu kõht on tühi, kuhu te mu tõite, täiskasvanute toite vaatama, aga ise te mind ju ei toida. Nii ei ole viisakas. Emps rebis tissi vabaks täpselt enne seda, kui kõige eest maksta oli jõudnud. Siis mina jõin täiega piimuškit ja emps jampsis kõikide muude asjadega. Sättis toiduaineid vankrisse ja toimetas meid Selverist välja kohvikusse. Läkski letti, mina tissi otsas ja esiteks tellis issile koogid ja endale koha peal söömiseks kah koogi ja jääkohvi, ei ütleks, et mul vihmutaval ilmal emps eriti mõistlikult käituks. Aga noh selline ta mul on. Tahtis tiiru teha. Hull vanainimene! Endal pole kodus vihmakeepigi. Teeb tiiru! Mul oli muidugi põnev ka. Vihm langes mõnusalt vankri peale ja... Hirmus oli, kui mind jälle bussi topiti. No milleks! Hakkasin karjuma, eile juba sõitsime selles jaburas asjas. Endiselt milleks. Protestisin. Ja emps lohutas seni kuni... Ei teagi, kuidas ma koju oma voodisse lõpuks jõudsin. Igatahes emps on jube rahul. Mina? No ei tea... Eks ta ole mul selline jalutaja...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar