Lõpuks Võrus. Isver, kuidas võib kodulinna igatseda - selle kõiksuslikkuses. Esiteks lihtsalt oma kodu tunnet, oma vanaema lähedalolu, oma lapsele võin ju muudkui rääkida, kui kihvt on Tallinn ja teile ka, aga kodus on ikka parem. Kodusem. Justnimelt Võrus. Eriti koos Belliisiga. Üle-eelmisel nädalal istusime neljakesti sauna juures ja sõime ja jõime ja rääkisime elust-olust-asjadest. Korraga tekkis see tunne, mis mind endasse tõmbas, kui olin teismeline. Belluga maailma asjadest rääkimine oli kõige mõnusam asi üldse. Ta on minu kõige parem sõber olnud aegade algusest peale, mis seal salata tema aegade algusest peale, sest tuli ta ju minust viis aastat ja kolm kuud hiljem ilmale.
Tita pidas vastu nii kuumalaine Võrus kui ka filmiveeblaste kokkutuleku kui ka oma nõbu sünnipäeva kui ka natukese külmema Võru ilma, koos vennanaisega avastasime loomulikult ka sellise suurepärase asja, nagu seda on gaasid. Muidu rõõmsameelne Tohvrike tõmbub aegajalt, eriti pärast jõhkraid grilliõhtuid kägarasse ja nutab. Tal on nutuhääl, nõudlik ja pelutav. Kohe tahaks joosta ja aidata, aga me tegelikult ei oska seda eriti teha, sest noh see paganama gaasivärk on ikka hull värk, miskit ei saa kosta selle peale. Filmiveeblaste kokkutulekul käis üks rase, üks imik ja kaks väikelast, üks neist mõnuga kolm aastat vana, teine üheaastane. Ühesõnaga filmiveeblaste järelkasv on küllaltki kõva. Pole midagi põdeda siin!
Eelmine nädal oli Filmiveebi kokkutuleku nädal, see nädal on sisuliselt Tohvrikese gaasipoiste nädal. Ikka ärkan öösiti selle peale üles, et mul on hirm. Ja ma ei oska selle hirmuga suurt midagi pihta hakata. Ajaplaneerimine endast 36 aastat ja 5 kuud noorema kutiga on suht raske, pehmelt öeldes. Püüan lugeda raamatuid, viimased paar kuud oleme püüdnud süveneda Celini raamatusse "Surm järelmaksuga", mis oma kirjeldustes on nii võimsalt jõhker, et paha hakkab. Otseses, kaudses, igas mõttes. Istume siin kahekesti või lebame voodis või teeme tiiru - lehekülgi on kuidagi pea 670-leheküljelisest raamatust loetud juba 125. Ja see on üpris suur asi, kas teate, arvestades seda, et ma mõtlesin, et õpin tite kõrvalt prantsuse keelt ja teen igasugu asju. Üldiselt ei saa tema kõrvalt suht midagi teha. Varsti jooksen kuti sabas nagu hull ja püüan teda päästa mõnest tedahukutavast koledast kartulist või söetükist, mis ta otsustab suhu toppida.
Aga Celini lood on kohati nii naljakad, et kuku pikali ja kohati nii valusad, et hakka nutma. Ferdinandi suureks kasvamine vanakraamikaupmehest ema ja vanaemaga, koos küllaltki vägivaldse ametnikust isaga, kes vihkab oma poega lihtsalt tolle eksistentsi pärast, on jõhker ja vastik. See sõnapaljusus ühelt poolt, mille täpsus muutub vastikult läbivaks igasse suunda ajab hulluks. ainuüksi algus ajab hulluks ja tekitab mitmeid mõtteid. Esmased mõtted on seotud inimeseks olemise vastikusega. Kuidas elus pettunud mees sõna otses mõttes peksab oma poega ja naist, sest... Kõike kirjeldatakse nagu midagi, mis nagunii juhtub ja millel pole tegelikult mingit tähtsust, mitte mingisugustki. Valu ja ebamugavus kuulukski justkui Ferdinandi ja tema pere juurde. Aga kui kirglikult seda tehakse, sõnad voolavad välja ja muljuvad maailma mitmelõhnaliseks ja eriskummaliseks. Vanakraamikaupleja viib oma seitsmeaastase pojaga lauda ära rikaste linnaosas ja seal avastab väike poiss komminaise, kes sõna otseses mõttes näitab lapsele oma tussi ega anna talle kommi. Ferdinandi vanaema räägib kui jõle oli Pariisi maailmanäitus 1889. aastal, selle tagajärjed morjendavad teda isegi kakskümmend aastat hiljem. Kauplejad laenavad oma eriti antikvaarse lauakese etendusele, kuhu neid ka vaatama kutsutakse, aga tõusevad üles keset etendust, et võtta lauake pokkerimängijatelt, kes oma maja on panti (näidend, eksole), sest see tundub loogiline, et sellistele pokkerimängijatele ei tohi enda kõige kallimat vara mahamängimiseks anda.Aga jah, väga kaugemale ei saa kuidagi mindud selle raamatuga, kohati on valus ka. Kusjuures Celine´i stiil on niivõrd ükskõikne valu suhtes, olgu see füüsilne või vaimne, et vastik on lugeda. Lugemise mõnu tahaks ikka kätte saada. Ükspäev käisin Tohvrit Kadrioru pargis tissitamas ja ligi astus väike venekeelne mutike ja nähes sedasama raamatut kilkas suurest õnnest, et ohhoo olete siin juba kolmas inimene, kes muudkui raamatut loeb, hull lugu, kui palju te neid raamatuid siin loete. Tema arvas, et keegi enam raamatuid ei loegi.
Surnuaial ema ja vanaema haual käisime ka. Nii hea. Üle pika aja. Titt sõi tissi ka päris põhjalikult mõnda aega ja kodust tulime suhteliselt suure kiiruga välja, nii et tikud jäid maha, aga eks me laenasime siis ühelt meeldivalt proualt tikke. Saime põhjalikult räägitud Võru õhust ja keelest ja mõnusast olemisest meie väikses linnas. Tallinna Tartu maantee jõhkratest trammidest, mis igivanasti liiga vara üles äratasid. Proua rääkis sellest, kuidas ta oma ülemusega võru keelt räägib ja et ükskord oli ekskursioonil hiljavõitu aru saanud, et naine tema kõrval oli ka võru keele kõneleja. Igatahes meeldis talle mõte sellest, et me titega, kes sündinud, vanaema ja ema hauale tulime. Pani heldima. Ta polnud ainuke meeldiv võrumaa daam, kes meid kahte, verinoort, võib isegi öelda, et parajat tatti lapsevanemat aitas.
Mõned jalutuskäigud võetakse ette liiga hilja ja samas täpselt õigel ajal oma kahekuise põnniga, kes ei teagi, kuidas olla pea kolmekümne kraadiga, temale võõras linnas. Mitte et tema vanemadki sellest midagi teaksid. Kella üheteistkümne ajal kuuma laine ajal pooletunnine jalutuskäik Võru kesklinna ja tagasi koju on ikka liiga pikk kõikide osapoolte jaoks. Ühel hetkel on puu, teisel hetkel tundub, et pea lõhkeb, kolmandal hetkel saame nutta tihkuva pooleldi tissil tita korda teha täna kinni pandud Võrumaa muuseumis, sest seal on head inimesed. Siis padukas, äike, vihm ja ikka veel ei saa koju minna, lõpuks mõnus selgeks pestud õhk ja kolmik isa, poeg ja ema asuvad kodu poole teele. Aitäh jäi ütlemata kahjuks.
Jäime ellu, nagu mulle endale meeldib mõelda ja ehk jäime isegi pikemaks ajaks ellu. Igasugune tite õue saamine ajal, mil ei ole kõrvetavat kuumust on olnud ka paras triangel ja hullumaja. Kusjuures tüüp kasvab, nii kuis jaksab. Ja sööb nii, nagu väiksele kutile pähe tuleb. Natuke tuleb sellega igatahes tööd tegema hakata, et see tal nüüd mugavaks ei osutuks. Rutiin oleks hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar