Kõik on natuke nagu teistmoodi, kui näiteks seitse aastat tagasi ja samas nagu ei ole ka. Kõik on samamoodi. Mina käitun samamoodi. See ajab mind natuke hulluks ja ärevile, et ma käitun samamoodi, nagu inimene, kellel ei ole kodu, perekonda, last, meest jne. Kohustusi. Selliseid väliseid ja sisemisi. Olen püüdnud viimased 12 aastat pärast ülikooli kohta leida, ennast leida, midagi ma olen ka leidnud, ja nüüd, lapse emana, jälle kaotanud/kaotamas. Imelik ja hirmus on see kõik ühteaegu. Ja nüüd - nüüd tuleb jälle ümber orienteeruda, lisaks sellele, mis nagunii enesestmõistetavatel põhjustel ümber on orienteeritud. Imetamine on muide täitsa tore tegevus - iseenesest, aga sellega tuleb olla ettevaatlik ja titt tuleb sõimekõlbulikuks teha järgmise aasta 15. augustiks ja mida kõike veel, tuleb, tuleb, tuleb. Samas praegu on selles kõiges - ootamises ja olemises oma ilu. Sellist ilu pole ma elus veel kunagi kohanud. Lapse uinumine, lapse kasvamine, lapse muutumine ja ise ka muutun koos lapsega ja kardan. See on nii tüüpiline - prõmmin kõvasti endale vastu rindu, usun endasse ja oma võimalustesse, aga enamasti kardan. Nüüd lõpuks avastasin 85sendised palderjanitabletid, et vähegi magada, kui magamisaeg on. Ja mis seal salata, tuleb süüa ja kasutada ikkagi tite 5tunnist uneaega magamiseks, mitte mõtisklusteks teemal, kui halvasti kõik võib minna, sest selliseid röögatuid mõtteid saab ikka oma peas kokku keeta. Tavaliselt on niimoodi, et kõik võib alati veel hullemini minna või oodatust paremini välja kukkuda. Mind motiveerib hirm muidugi paremini, kui see, et ohkuihästi võib minna, palju rohkem, kui see teine emotsioon, et ohkuiilusasti kõik võib minna. Tavaliselt, kui olen peas kandnud oma mingit, ohkuihästi võib minna, siis tegudeni ei jõuagi, unelen ringi nagu mõni sügisuimas mesilane, et ohkuipalju mett ma saan, oioioioi kui palju, tähele panemata, et väljas on juba külm ja lilled ei õitsegi juba pikemat aega. Kui olin 18aastane mõtlesin, et ohkui ägeda mehega ma tuttavaks saan ja siis tulevad ehk lapsed ka, kuigi ma ei kujutanud ettegi, kui palju või kuidas või mismoodi me elama hakkame, vist mõtlesin ähmaselt et Võrus ja miks ta ei võiks olla samasugune inseneerus, aga samas need ei ole huvitavad. Eks neid igasuguseid toredaid inimesi sai kohatud ja mõeldud, et mis asja mul nendega olla võiks, aga lõpuks langes liisk ikka Henrykule, ütleme nii, et see oli n-ö viimane taks, see oli see taliaster, mida ma uhke mesilasena sügise paiku tolmendama asusin või olin mina see taliaster, sest naised on need õiekesed. Vahet tegelikult pole. Mett saime ikka lõpuks. Ehk tite, aga mida teha meega talve hakul?
1 kommentaar:
Ma nii tundsin end ära su tekstis. Paanika pärast laste sündi, et mis kõik võib valesti minna. Ma ei tea, kuidas sinul läheb, aga minul on nüüd kergem, muretsen ikka, aga lapsed on juba nii suured, et murest rohkem on imestamisi. Millised nad on! Mida nad oskavad! Ja mina, mina pole selleks ju eriti midagi teinud, ainult olemas olnud.
Postita kommentaar