Läksin täna ära. Kodust ära. Eile käisin ka ära. Poiss on suur. Poiss on tugev. Poiss sööb iseseisvalt ära mõne lusikatäie tittedele mõeldud putru või miskit muud, mis on samahea, kui see puder. Varsti pole tissi isegi mitte lohutuseks vaja, sest kõht on pilgeni täis korralikku veiselihatükikest ja suvikõrvitsat ja muid toredaid asju. Ahjaa Äripäeva tükikesi või mõnda muud head paberit, mida annab süüa, kui sõrmekesed ainult suudaksid uuristada ennast kenasti raamatulehekülgedesse, aga seda nad ju tegelikult ei suuda ega ka tee.
Istun Tommi Grillis, mida mäletan juba sellest ajast, kui elasin Pärnu mnt ühikas, millest nüüdseks on tehtud miskit muud. Püüan kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Tegelikult ei kirjuta ma hetkel miskit. Lihtsalt mõtlen, mida sellega pihta hakata. Selle kummastava kõrvusttõstva äreva rõõmuga, millel on ainult üks allikas - poeg. Täna pöördusin tema poole hüüatusega: "Poja!" ja kohe tõusis pilk. Ma ei oskagi teda teisiti kutsuda kui nõndamoodi. Ega ta Tohvrile ei reageeri, vaatab pärast päris mitmendat hüüdu, et ohoh, mingi hüütakse, aga vist mitte mind. Olen liiga nunnu ja liiga väike, et mind hüütaks "Tohver", ikka poja, pojake, kullapai, kringlisai tahaks olla.
Minu kõrvallauas istuvad noor naine ja mees ja räägivad, räägivad, räägivad. Võrumaal nad kõneleks. Samasuguse alguse ärevusega, nagu mina Tohvri puhul, teadmatusega, et mis edasi saab. Nagu mina üldse ja samas tugeva enesekindlusega, mis mind mõnikord haarab. Samasuguse enesekindlusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar