Üks mõte viib teiseni "The Maid" ja jobusus

 Ülikihvt seriaal "The Maid" ehk "Koristaja" vist eesti keeli. Igatahes Netflixis jookseb. Soovitan. Mõtlema paneb ta väga erilisel moel. Oluline oleks vist öelda, et räägitakse seal küll suuremalt jaolt noore naise välja rabelemisest vägivaldsest suhtest. Mul siin ükspäev papa teispool telefoni teatas, et mis vägivaldne suhe, sellist asja pole olemas, inimeste omavaheline asi. No tore on, kui 47 abieluaasta jooksul ja 75 eluaasta jooksul pole kohanud inimesi, kes oma partnerit majanduslikult või emotsionaalselt või füüsiliselt terroriseerivad. Olgem nüüd päris aus, ta on kohanud, ta lihtsalt ignoreerib sedasorti probleeme, sest need pole tema asi. 

Kui nüüd päris aus olla, siis näiteks teismeline mina oli vägivaldne - nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes ja see, et mingil hetkel kõik minu käitumist ignoreerisid ja vanaemast ei hoolinud, ongi teinud minust ebakindla jobu päris paljude jaoks minu perekonnas. Ja eks minagi olen süütunnet ignoreerinud. Hoidunud päris paljudest asjadest eemale, sest olen tundnud, et ohkuiebamugav mul on. Teismeliste ja lastega ongi selles mõttes kööga, et nad ei oska alati oma emotsioonidest aru saada ja intuitsioonist ei oska nad ka midagi välja lugeda. Neid võiks mõnikord selles osas aidata nende vanemad või... Aga noh jah, see eeldab emotsionaalset kirjaoskust ja mida kõike veel. Eelkõige julgust ja aega, mida enamasti inimestel ei ole, eriti töönarkomaanidel. Eeldab seda, et inimesed on ausad nii iseenda kui ka teiste suhtes, et nad ei varja ega valeta ei iseendale ega ka mitte teistele, seda on mõnikord palju nõutud ka täiskasvanud inimeste käest. 

Jutt sellest sarjast viis propaganda jutuni, et noh propageerivad siin, et vägivald ja värki. Ei propageeri, aga tegelikult tahaks küll ka lugusid meestest (või ka naistest), kes on jõudnud arusaamiseni, et jah joomine teeb mind vägivaldseks, või jah ma olen kontrollifriik ja ma pean käima psühholoogi-psühhiaatri juures, sest muidu kannatab minu perekond. Aga nagu ikka. Selliseid raamatuid kirjutatakse vähem või siis üldse mitte. Enda jobususele silma vaatamine on suht sant tegevus. Palju lihtsam on pea liiva alla panna ja öelda, et kõik teised, kaasa arvatud naine või mees, kes mu maha jättis joomise, peksmise, alandamise, majandusliku surumise (no kui mees võtab ära kõik su maksevahendid, telefoni jne jne), on süüdi, on märksa lihtsam ja mõnusam. Nagu ikka. Minul ka. Vanemad on süüdi. Kõikides miljonites asjades. Ja seni kuni ma seda enda jaoks lõpuni ei mõtle - noh kõik minu elus toimuvad asjad on kellegi teise süü ja ma ei kontrolli mitte kui midagi. Ja mis seal salata - seni olengi ma jobu. 

Igatahes peategelase juures võlub mind isiklikult tema päästepaat ehk kirjutamine. Ma just-just olen mõtlema hakanud, et ma ei taha enam kirjutada. Või noh vähemasti ma ei taha enam kirjutada ilukirjandust, et tahaks alla anda. Ja siis tuleb mulle meelde, kui paljudest teistest headest asjadest olen ma elu jooksul täpselt selliselt loobunud, et enam ei taha. Tegelikult pole asi tahtmises, asi on hirmus, et ma ei joonista nagu Picasso, laula nagu Maria Callas, tantsi nagu Isadora Duncan, kirjuta nagu William Shakespeare. Aga kas ma pean joonistama nagu Picasso, laulma nagu Maria Callas, tantsima nagu Isadora Duncan, kirjutama nagu William Shakespeare, näitlema nagu Heath Ledger - et noh kõik kohe teaksid mind ja oskasid otsida ja tahaksid lugeda-vaadata-kuulata jne jne jne. 

Me joonistame päris alguses ju mitte sellepärast, et saada kuulsaks, vaid sellepärast, et see on mõnus. Me teeme kõiki mõnusaid loomingulisi tegevusi, mitte sellepärast, et oma õpetajale meeldida (kuigi see on suur pluss, kui ta meile hea hinde paneb) - vaid rõõmust tegemise pärast. "Maid" i peategelane kirjutab, sest ta peab, kirjutab, sest ta oskab, tal tuleb see välja. Hoopis teistmoodi, kui koristamine, aga tuleb. Ja mis kõige tähtsam, ta saab oma tundeid lugeda välja enda kirjutatud tekstidest, sest kirjutades julgeb ta olla tema ise. Ma ei tea, kas ma julgen olla kirjutades minaise, aga ma vähemalt püüan olla minaise. Kirjutades, näideldes, joonistades, lauldes. Püüan endani jõuda, saada endaks - äkki see peakski minu eesmärk olema, mitte mingi juhm püüd teha midagi teistele, kes võib-olla ei vajagi minust tõesti mitte kui midagi. Aga näiteks mu poeg on küll kergelt lõbustatud minu lauludest ja minust. Ja see on väga väga armas, kas teate. 

Ja loomulikult ei saa minust Shakespeare, kui ma kohe alguses alla annan, või Maria Callas või Isadora Duncan või... Ühesõnaga ma vast kirjutan veel natuke. Ületan hirmu oma kaduvuse, rumaluse, jobususe, mittekompetentsuse ees. 

Kui titt teeb tegusid ja emps püüab lugeda või kirjutada...

 Asjad, mida tahaks teha titega kodus olles, aga ei julge, sest noh kogu aeg on tunne, et härrasrahvas teeb suvalist tegevust teises toas, mis võib teda ohustada. 

aknaid pesta

kirjutada (häirimatult, hetkel rõkkab teleka ees ja patsutab telekalauda, arvutit, raadiot ja ma ootan, et millal ta leiab midagi enneolematult harjumatut, mida süüa, ahjaa siis kui ta sündis, siis suutsin mõelda ainult sellele, et see telekas lihtsalt kukub talle kaela, hetkel ta veel ei ole välja mõelnud, kuidas see käiks)

lugeda (häirimatult)

süüa teha 

süüa

koristada

Muidugi võib väikese inimese panna vastavasse vanglasse ja tegutseda, aga ma eelistaks, et ta ei nutaks, sest ta saab aru, et on vanglas, ja tutvuneks ümbritsevaga tähelepaneliku passija järelvalve all. Ja see kõik läheb ainult hullemaks, sest inimene on õppinud püsti tõusma erinevate kõrgendike kõrval. Ta pole õppinud korralikult käputama, roomab, nagu hull, aga igast põrandal olevad asjad tekitavad temas tunde, et nüüd tuleb tõusta kõrgemale ja noh... Jah. Eks mida kõrgem beebi on, seda hullem kukkumine... eksju. Aga noh - mõnikord ikka julgeb ka. Täna näiteks sai üle pika aja korralikult pesta nõusid puhtaks.

Reedel ja laupäeval sai titt tegelda igasugu muude asjadega, kui mina, sest ma osalesin programmis "Jah! Õpetajaks!". Enda harimine mõjub jubehästi, vähemasti praegusel ajal, kus tuleb ennast n-ö igapäevaselt empaatiavõimeliseks kasvatada ja üldse beebiloogiliseks, aga noh... Läheb nagu ikka. Eeldad, et juhtub üks, aga tegelikult ei juhtu toda ühte, Titt on muide praegu hirmus õnnetu, et ta ei saa järjekordset tuuri mööda diivanit ja kangutab ahju lahti, et kuidagi sisse pääseda kuhugi mujale, kui tavaline igav tuba, kus ta on juba enda meelest kõik läbi uurinud. Selline pisike inimene. Ei saa kurta. Aga elukestev õppimine ja õppimise õpetamine on päris kihvtid asjad, millega oma aju varustada, kui pole tükk aega akadeemilises maailmas ringi tuianud. Olgem nüüd täpne - 12 aastat! Magistrikraadi sain ju kätte juunis 2009. Isegi zoomis peetud suhtlemine uute ja teistsuguste inimestega paneb kohe tulukese ajus särama, et ohoh. Aju teebki sellist nägu, et ohoh. Ja siis on kuidagi väga hea olla. Dopamiinilaks. Abiks käis Henryku ema ja Henryk tuli lapse kantseldamisega toime laupäeval, täitsa ise. Väga mõnus oli. 

Eks ma nüüd otsin kõikvõimalikke tasuta kursusi, et elu oleks võimalikult äge. Hea Lugu instagrammi pean üleval kogu selle nutinduse kõrvalt, mis mul siin on. Pilte ei tee, aga laadin üles. Igatahes. Õppimine teeb elu elamisväärseks, loodan, et ühel hetkel teeb ka mu töö mu elu elamisväärseks jälle. Natuke igatsen Dianat, kellega arutada lisaks tööasjadele ühiskondlikke värke ja muud... Ja muidugi Meelit. Meeli on äge! Kui te ostate poest ajalookrimkasid, mis Hea Lugu on välja andnud, siis nende kvaliteet tuleb Meeli hullumeelselt toimetamisrõõmust, või suvitusromaane, siis samamoodi Meelist! Või väga ägedaid aiandusraamatuid! Tema teeb neid! Vahvalt, võimsalt, ägedalt! Soovitan tähele panna. 

Aga minule - veel mõni kursus. Ehk muutub elu tsipa mitmekesisemaks. Aga ega ta titega ka vähem mitmekesine ole. Eile näiteks proovisime esimest korda väljaspool mähkut kakada. Kuna tegevus toimus natuke enne kella üheksat, siis ei saanud ma aru, millal härrasrahvas selle tegevuse lõpetatuks peab, et äkki ongi kõik, pesin pepu puhtaks ja ronisin mähkude manu, kus härra jätkas oma tegevust ehk kapi peale ja nagu hommikul selgus ka kapi alla suudeti korraldada üks junn, mina muidugi jooksin titega kiiresti kiiresti poti kohale käes see kapi peale langenud junnike. Poisile oli päris põnev vaadata potis sees olevaid junnikesi, ahaahahaah, selline asi minu seest, okei.... Ahjaa - sekund tagasi leiutas viisi, kuidas lõpuks ometi ahju saada ja pistis peotäie tuhka peaaegu, et suhu... Ühesõnaga igav? Lastega kodus? 

Närvilised olud väärtuste muutumises

Hariduse tähtsus arengumaades ja selle tähtsus Euroopas või Ühendriikides - see, mis meile tundub nii elementaarne ja igapäevane, tüütugi, see, millel tegelikult pole suurt tähtsust, sest meid juhivad nagunii inimesed, kelle haridustase pole olnud määrav, saamaks poliitikuks ja juhtimaks rahvast. See on tegelikult kurb. Mitte ainult see, aga päris paljud teised asjad ka. Aga näiteks Aafrikas piisab mõned füüsikareeglist, et midagi kohekohe muutuks palju paremaks. Vähemasti filmi "Boy Who Harnessed the Wind", mida ükspäev kahekesti vaatasime ja tegime kiirjärelduse - hea on, kui mõni inimene ikkagi oskab päikeseenergiat kasutada ega tõmble vihmatantsu tantsida ega vaata, kuidas küla aeglaselt, aga kindlalt välja sureb. Igatahes mõtlema see kõik mind paneb, kui poiss ei saa külakoolis õppida, sest tema põllumehest isal pole raha, millega koolile maksta, kui kooli pannakse kinni, sest ikaldus tabab kõiki perekondi, mitte ainult poisi oma. William Kamkwamba perekonda ma mõtlen. Ja niimoodi see läheb. Läheb Malawis ja mitte ainult seal. Päris kurb oli vaadata. Pisarad tulid silma. Ja kõige veidram on see, et kõik see on enamasti, me räägime keskharidusest, põhiharidusest, meil siin Euroopas ju tasuta. Nojah. Mõnedel on natuke rohkem võimalusi, teistel vähem, aga siiski, siiski, siiski. Nii vähe võimalusi ei saa ju inimestel olla, kui Malawis oli nullindatel? Hull hull hull värk.

Mina siin oma ebakindlustundega, et mul ei ole mitte midagi ega kedagi ega üldse. Hulluks ajab. Tahaks korraga Võrus ja Tallinnas elada, tahaks, et poiss oskaks lisaks eesti ja vene keelele ka võru keelt, et temas oleks minu isa kangust ja Henryku südamlikkust. Kuidas see kõik ühte inimesse panna on eraldi küsimus, aga nii nii nii tahaks. On temas üldse seda materjali? Või ma kujutan seda kõike ette? Või on minus seda materjali? 

Emale muide öeldi, et pidin kasvama tubliks inimeseks, praegu on küll tunne, et olen kõigil jalus, välja arvatud Tohvril, kes pole jalus. Ja ta ikkagi on jalus, sest ta sündis minule, mitte mõnele teisele. Eks ta ole mitmetahuline ja mitmekäänuline otsekui elusolemise vägi, mis võib olla mõnel on tugevamalt sisse puhutud, mõnel kehvemalt. Ma vist enne seda, kui lapsepuhkusele jäin, sain kirja: 

Tänan Teid vahetu ja hingepuudutava kirja eest. Te olete oma uue tee otsinguid alustanud väga mõjuva siirusega, selles on jõudu ja eneseusku.

 

Meie koostöö võiks olla projekti- ja lepingupõhine. Kui meil on projektis vajalik tuge tekstianalüüsil, -kirjutamisel ja mujal, saame leppida kokku Teie tolle hetke ajavõimalusi arvestava koostöö.

Lapsega kodusoleku kõrval leiate kindlasti aega ka muuks tegevuseks, aga eks see selgub siis, kui need ajad käes on.

 

Seda kirja lugedes puhkesin nutma. Korraga, ehmatavalt, päriselt sain aru, et olen kogu aeg ennast alla hinnanud. Ja samamoodi ka müünud oma teenuseid, oskusi, iseenda aega. Aga noh 10 aastat tagasi poleks ma seda uskunud. Ja kümme aastat tagasi uskusin ma sedagi, et vaene kirjanik olla on jube khuul. Meeles on Kaur, kes oli minu meelest kõige ägedam inimene maailmas. Vaene kirjanik, kes valis õhtuti kirjutamise ja triikimise ja söögi tegemise vahel, sest noh vana maja Kalamajas ja selle suurepärane elektrisüsteem, et validki. Praegu me ka valime, et kas käime pesus või peseme riideid. Nii see käib. Kirjanik pole meist kumbki, lapse oleme saanud, sest tahtsime. Ometi nüüd on nii hirmus, mul ei ole nii hirmus tükk aega olnud, kui praegu. Kõik on hirmus. 

Aga eks see väärtuste muutumine ajas ja elus ongi ilmselt midagi, mille tajumine tekitab mitte lihtsalt segadust vaid vahel isegi paanikat, et mis edasi, et kuhu ma oma eluga niimoodi veel jõuan, et minu jaoks on siiski materiaalsel ümbrusel suurem tähtsus, kui mõnel teisel asjal siin elus. See paanikatunne tekib avastusest, et rahast ei piisa, et mul puuduvad oskused, et oma haridust ära kasutada, et ma kardan olla nutikas ja kiire ja mitmekülgne, sest eks mulle ole mu inseneridest vanemad õpetanud ühe asjaga korraga tegelda. Mis puudutab muide humanitaare, siis mida mitmekülgsem, seda vahvam sa oled, tuleb lihtsalt sellega arvestada. Rohkem keeli, rohkem võimalust uurida erinevaid raamatuid, rohkem lähenemisnurki, rohkem rõõmu tegutsemises. Muidugi peab minema kõiges sügavuti, mis ette võetud. Isegi raamatute müügis peab ennast lõhkuma viimseni, et mõista paremini, kes sa oled ja kuhu sa lähed. Nii lihtsalt on aus. Ja see viimane on midagi, mida õppisin oma vanematelt, kes on eluaeg oma oskusi müünud. 

Igatahes lisaks sellele tuuletaltsutajale Williamile lugesin veel üht raamatut Aafrikast ja seal oli samuti silme all haridus ja selle puudumine. See omakorda näitas justnimelt väärtuste muutumise murrangu valu kahe tüdruku sees. Üks murdus, teine paindus. Lugesin ja tundsin, kuidas inimene ühel hetkel taipab, millised sead on tema harijad-valged ja muud teha ei suuda, kui loobuda söögist, joogist, elust - aeglaselt ja täpselt. Nõnda tegi Tsitsi Dangarembga raamatus "Närvilised olud" - Nyasha. Langes omaenda läbinägelikkuse ohvriks. Erinevalt Tambust, kes elas selle vastiku teadmise üle, et valge inimene hävitas tema šona keele ja seeläbi tegelikult ka eneseteadvuse ja kultuuri paigutades asemele omaenda kultuuri ja teaduse, rahulikult, ülbelt, enesekeskselt. 

Nagu umbes see härra aeglaselt muudab mu elu mitmetahulisest, teistmoodi mitmetahuliseks. Igatahes. Hirm on. Hormoonid möllavad. Hirm on. Elektriarve ajab kah nagu Nyashat Zimbabwe ajalugu oksendama. Aga pole tegelikult hullu. Peab oma hirmust läbi minema. Umbes nagu mõni "Cobra Kai" sarja peakangelane. Soovitan ühesõnaga lugeda ja mõista aja närvilisust ja enda närvilisust.