Asjad, mida tahaks teha titega kodus olles, aga ei julge, sest noh kogu aeg on tunne, et härrasrahvas teeb suvalist tegevust teises toas, mis võib teda ohustada.
aknaid pesta
kirjutada (häirimatult, hetkel rõkkab teleka ees ja patsutab telekalauda, arvutit, raadiot ja ma ootan, et millal ta leiab midagi enneolematult harjumatut, mida süüa, ahjaa siis kui ta sündis, siis suutsin mõelda ainult sellele, et see telekas lihtsalt kukub talle kaela, hetkel ta veel ei ole välja mõelnud, kuidas see käiks)
lugeda (häirimatult)
süüa teha
süüa
koristada
Muidugi võib väikese inimese panna vastavasse vanglasse ja tegutseda, aga ma eelistaks, et ta ei nutaks, sest ta saab aru, et on vanglas, ja tutvuneks ümbritsevaga tähelepaneliku passija järelvalve all. Ja see kõik läheb ainult hullemaks, sest inimene on õppinud püsti tõusma erinevate kõrgendike kõrval. Ta pole õppinud korralikult käputama, roomab, nagu hull, aga igast põrandal olevad asjad tekitavad temas tunde, et nüüd tuleb tõusta kõrgemale ja noh... Jah. Eks mida kõrgem beebi on, seda hullem kukkumine... eksju. Aga noh - mõnikord ikka julgeb ka. Täna näiteks sai üle pika aja korralikult pesta nõusid puhtaks.
Reedel ja laupäeval sai titt tegelda igasugu muude asjadega, kui mina, sest ma osalesin programmis "Jah! Õpetajaks!". Enda harimine mõjub jubehästi, vähemasti praegusel ajal, kus tuleb ennast n-ö igapäevaselt empaatiavõimeliseks kasvatada ja üldse beebiloogiliseks, aga noh... Läheb nagu ikka. Eeldad, et juhtub üks, aga tegelikult ei juhtu toda ühte, Titt on muide praegu hirmus õnnetu, et ta ei saa järjekordset tuuri mööda diivanit ja kangutab ahju lahti, et kuidagi sisse pääseda kuhugi mujale, kui tavaline igav tuba, kus ta on juba enda meelest kõik läbi uurinud. Selline pisike inimene. Ei saa kurta. Aga elukestev õppimine ja õppimise õpetamine on päris kihvtid asjad, millega oma aju varustada, kui pole tükk aega akadeemilises maailmas ringi tuianud. Olgem nüüd täpne - 12 aastat! Magistrikraadi sain ju kätte juunis 2009. Isegi zoomis peetud suhtlemine uute ja teistsuguste inimestega paneb kohe tulukese ajus särama, et ohoh. Aju teebki sellist nägu, et ohoh. Ja siis on kuidagi väga hea olla. Dopamiinilaks. Abiks käis Henryku ema ja Henryk tuli lapse kantseldamisega toime laupäeval, täitsa ise. Väga mõnus oli.
Eks ma nüüd otsin kõikvõimalikke tasuta kursusi, et elu oleks võimalikult äge. Hea Lugu instagrammi pean üleval kogu selle nutinduse kõrvalt, mis mul siin on. Pilte ei tee, aga laadin üles. Igatahes. Õppimine teeb elu elamisväärseks, loodan, et ühel hetkel teeb ka mu töö mu elu elamisväärseks jälle. Natuke igatsen Dianat, kellega arutada lisaks tööasjadele ühiskondlikke värke ja muud... Ja muidugi Meelit. Meeli on äge! Kui te ostate poest ajalookrimkasid, mis Hea Lugu on välja andnud, siis nende kvaliteet tuleb Meeli hullumeelselt toimetamisrõõmust, või suvitusromaane, siis samamoodi Meelist! Või väga ägedaid aiandusraamatuid! Tema teeb neid! Vahvalt, võimsalt, ägedalt! Soovitan tähele panna.
Aga minule - veel mõni kursus. Ehk muutub elu tsipa mitmekesisemaks. Aga ega ta titega ka vähem mitmekesine ole. Eile näiteks proovisime esimest korda väljaspool mähkut kakada. Kuna tegevus toimus natuke enne kella üheksat, siis ei saanud ma aru, millal härrasrahvas selle tegevuse lõpetatuks peab, et äkki ongi kõik, pesin pepu puhtaks ja ronisin mähkude manu, kus härra jätkas oma tegevust ehk kapi peale ja nagu hommikul selgus ka kapi alla suudeti korraldada üks junn, mina muidugi jooksin titega kiiresti kiiresti poti kohale käes see kapi peale langenud junnike. Poisile oli päris põnev vaadata potis sees olevaid junnikesi, ahaahahaah, selline asi minu seest, okei.... Ahjaa - sekund tagasi leiutas viisi, kuidas lõpuks ometi ahju saada ja pistis peotäie tuhka peaaegu, et suhu... Ühesõnaga igav? Lastega kodus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar