Ülikihvt seriaal "The Maid" ehk "Koristaja" vist eesti keeli. Igatahes Netflixis jookseb. Soovitan. Mõtlema paneb ta väga erilisel moel. Oluline oleks vist öelda, et räägitakse seal küll suuremalt jaolt noore naise välja rabelemisest vägivaldsest suhtest. Mul siin ükspäev papa teispool telefoni teatas, et mis vägivaldne suhe, sellist asja pole olemas, inimeste omavaheline asi. No tore on, kui 47 abieluaasta jooksul ja 75 eluaasta jooksul pole kohanud inimesi, kes oma partnerit majanduslikult või emotsionaalselt või füüsiliselt terroriseerivad. Olgem nüüd päris aus, ta on kohanud, ta lihtsalt ignoreerib sedasorti probleeme, sest need pole tema asi.
Kui nüüd päris aus olla, siis näiteks teismeline mina oli vägivaldne - nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes ja see, et mingil hetkel kõik minu käitumist ignoreerisid ja vanaemast ei hoolinud, ongi teinud minust ebakindla jobu päris paljude jaoks minu perekonnas. Ja eks minagi olen süütunnet ignoreerinud. Hoidunud päris paljudest asjadest eemale, sest olen tundnud, et ohkuiebamugav mul on. Teismeliste ja lastega ongi selles mõttes kööga, et nad ei oska alati oma emotsioonidest aru saada ja intuitsioonist ei oska nad ka midagi välja lugeda. Neid võiks mõnikord selles osas aidata nende vanemad või... Aga noh jah, see eeldab emotsionaalset kirjaoskust ja mida kõike veel. Eelkõige julgust ja aega, mida enamasti inimestel ei ole, eriti töönarkomaanidel. Eeldab seda, et inimesed on ausad nii iseenda kui ka teiste suhtes, et nad ei varja ega valeta ei iseendale ega ka mitte teistele, seda on mõnikord palju nõutud ka täiskasvanud inimeste käest.
Jutt sellest sarjast viis propaganda jutuni, et noh propageerivad siin, et vägivald ja värki. Ei propageeri, aga tegelikult tahaks küll ka lugusid meestest (või ka naistest), kes on jõudnud arusaamiseni, et jah joomine teeb mind vägivaldseks, või jah ma olen kontrollifriik ja ma pean käima psühholoogi-psühhiaatri juures, sest muidu kannatab minu perekond. Aga nagu ikka. Selliseid raamatuid kirjutatakse vähem või siis üldse mitte. Enda jobususele silma vaatamine on suht sant tegevus. Palju lihtsam on pea liiva alla panna ja öelda, et kõik teised, kaasa arvatud naine või mees, kes mu maha jättis joomise, peksmise, alandamise, majandusliku surumise (no kui mees võtab ära kõik su maksevahendid, telefoni jne jne), on süüdi, on märksa lihtsam ja mõnusam. Nagu ikka. Minul ka. Vanemad on süüdi. Kõikides miljonites asjades. Ja seni kuni ma seda enda jaoks lõpuni ei mõtle - noh kõik minu elus toimuvad asjad on kellegi teise süü ja ma ei kontrolli mitte kui midagi. Ja mis seal salata - seni olengi ma jobu.
Igatahes peategelase juures võlub mind isiklikult tema päästepaat ehk kirjutamine. Ma just-just olen mõtlema hakanud, et ma ei taha enam kirjutada. Või noh vähemasti ma ei taha enam kirjutada ilukirjandust, et tahaks alla anda. Ja siis tuleb mulle meelde, kui paljudest teistest headest asjadest olen ma elu jooksul täpselt selliselt loobunud, et enam ei taha. Tegelikult pole asi tahtmises, asi on hirmus, et ma ei joonista nagu Picasso, laula nagu Maria Callas, tantsi nagu Isadora Duncan, kirjuta nagu William Shakespeare. Aga kas ma pean joonistama nagu Picasso, laulma nagu Maria Callas, tantsima nagu Isadora Duncan, kirjutama nagu William Shakespeare, näitlema nagu Heath Ledger - et noh kõik kohe teaksid mind ja oskasid otsida ja tahaksid lugeda-vaadata-kuulata jne jne jne.
Me joonistame päris alguses ju mitte sellepärast, et saada kuulsaks, vaid sellepärast, et see on mõnus. Me teeme kõiki mõnusaid loomingulisi tegevusi, mitte sellepärast, et oma õpetajale meeldida (kuigi see on suur pluss, kui ta meile hea hinde paneb) - vaid rõõmust tegemise pärast. "Maid" i peategelane kirjutab, sest ta peab, kirjutab, sest ta oskab, tal tuleb see välja. Hoopis teistmoodi, kui koristamine, aga tuleb. Ja mis kõige tähtsam, ta saab oma tundeid lugeda välja enda kirjutatud tekstidest, sest kirjutades julgeb ta olla tema ise. Ma ei tea, kas ma julgen olla kirjutades minaise, aga ma vähemalt püüan olla minaise. Kirjutades, näideldes, joonistades, lauldes. Püüan endani jõuda, saada endaks - äkki see peakski minu eesmärk olema, mitte mingi juhm püüd teha midagi teistele, kes võib-olla ei vajagi minust tõesti mitte kui midagi. Aga näiteks mu poeg on küll kergelt lõbustatud minu lauludest ja minust. Ja see on väga väga armas, kas teate.
Ja loomulikult ei saa minust Shakespeare, kui ma kohe alguses alla annan, või Maria Callas või Isadora Duncan või... Ühesõnaga ma vast kirjutan veel natuke. Ületan hirmu oma kaduvuse, rumaluse, jobususe, mittekompetentsuse ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar