22 oktoober 2026
tulemise küsimus
14 oktoober 2026
mina ei tea, kes sina oled, aga oled, aga oled, aga oled
Tegelikult olen juba pikemat aega üritanud aru saada, et mismoodi see asjade korrastamine käib. Ja ma ei taha öelda, et saaksin alati kõikidest inimestest enda ümber aru, et hoomaksin maailma terviklikkust. Ei hooma ma sittagi, vahetevahel saan aru, kui loll, enesekeskne debiilik ma olen. Ei tohi nii öelda, ei, aga no see vastab tõele. selles mõttes see ideoloogia värk, et ma tean, mis teeks kõik maailma korraga paremaks, sellist asja ei ole minu peas. mõni võib isegi uskuda, et miskine jumalasse uskumine aitab teda, aga siis võib-olla tähendabki see ainult tema enda aitamist ja see on oluline teada ja mitte ära unustada. See aitamise osa on alati jube keeruline osa. Ja ka kaitsmise osa. Mina saan kaitsta vaid naisi ja lapsi - sest seda kogemust jagan, olen elu jooksul jaganud. Samamoodi saan olla vaid jalakäija. Ma ei ole jalgrattur, autosõitja - selles linnaruumis. Samuti ei ole ma ka ettevõtja ehkki mu hetke kogemus toimib natuke ettevõtja seisukohalt, aga tulemus peab minu jaoks ka ettevõtjana olema lihtlabane - kasulik kõigile, nii minule raha seisukohalt, kui ka minu klientidele. Me üldiselt elame Euroopa Liidus ja siin läheb see kliendivärk tsipa rohkem korda, kui suurkorpide kasumid. Igatahes minu mõte on see, et asi, mis ma müün peab olema, kui mitte kasulik, siis vähemalt vajalik suuremas perspektiivis. Olgu see linnatänav, raamat, maja, etendus, muusika, mõnus sai, hää kohv, tore kleit, aga too kleit võiks tehtud olla mõnest vanast kleidist, tollest kleidist võiks rõõmu tunda mitte ainult kiirmoefanatt, vaid ka loodus. Mul on vanem vend, kes arvab, et küll see emake Maa ilma hakkama saab. Planeet Maa võib igasuguse pingega hakkama saada, aga ma ei tea, kas ka inimesed sellel planeet Maal saavad pärast näiteks vee täielikku aurustumist ja õhu puudust hakkama või kohaneme me ka sellega? Elu ilma hapniku ja veeta ei ole tegelikult võimalik vähemalt hetkel pole meie keha sellega kohastunud.
Aga jah, mida tähendab see, et ma olen enesekeskne? Ikka seda, et ma ei suuda ennast panna teise inimese olukorda. Pole kunagi suutnud, aga vahel ma nagu arvaks, et suudan mõista või hoomata teise inimese või olendi valu. Ja see, mis ma räägin, on alati mingis mõttes teoreetiline - see teise inimese või olendi või meid ümbritseva keskkonna sisse minek on alati jube keeruline. Olgu mul kuitahes võimekas ettekujutlusvõime. Kusjuures jube kihvt on inimestega suhelda, kus keset seda momenti, et oi ma tolereerin ja armastan kõiki ja mul tuleb nii hästi välja see, et ma võtan vastu kõik, mis maailmas olemas on, aga kas ma ikka võtan? Mäletan seda jubedustunnet, kui üks mu silmarõõmudest teavitas mind oma biseksuaalsusest. Ja see mõte keris ja keris ja keris ja keris ja keris ja hirmutas mind. Mis siis, et ma arvasin, et ma saan aru sellest maailmast ja inimestest enda ümber. Muidugi suutis mu üliintelligentne silmarõõm tsiteerida Michel Foucault´d ja öelda seda, mida ta ilmselt teadis varemgi, enne minule rääkimistki, et mõned kihistused inimesest on mitte lihtsalt võõrad, vaid jubedad ja neid surutakse nii kõvasti alla kui võimalik, sest nende eksisteerimise tunnistamisest algab kaos. Ja nii ta ongi - kaos, mille vastuvõtt on palju keerulisem, kui lihtsa kõigitimõistetava ja hoomatava šabloonide mõistmine. Kitši mõistmine. Ka minu perekond võib tunduda tõenäoliselt kõrvaltvaatajale kitš ja ilmselt on see mingi lõputu naer selle perekonna kui ainsa tee pihta, ikka päris jube naer. Väegade jube. Ja mingis mõttes täiesti arusaadav naer ka, sest inimesed ei taha tüüpprojektid olla. Vähemasti teismikutena on meis nii palju iha erilisuse järele, et me ei kujuta ettegi, et peaks lapsi saama ja elama nii nagu meie emad ja emaemad ja emaemaemad. Nii ta on - veider. Nii et see sündimuse probleem muutuks ilmselt palju väiksemaks, kui me ratsionaliseeriks oma hirme, armastust (igasugust, nii hetero- kui ka homo, nii sõbra kui ka muud armastust) , elu, jne. Ja selle sees saaks aru, et igaüks teeb oma asja ja nii ongi ja seal kuskil asub ka igaühe tõde ja selle tõe sees on nii palju variatiivsust ja võimalikkust. Ja selle sees võiks kasvada lapsed.
Kõik eelnev tuleb sellest kommentaarist, mis Bergi alla kirjutasin:
Ma ise olen aru saanud, et see teiste inimeste kaitsmine ja arvamine, et oled nn hea ja hooliv - see ei ole eriti võimalik, sest päris tihti ma lihtsalt ei tea teiste inimeste probleeme. Mul on ennast näiteks väga raske panna ristriietuva mehe olukorda ja teda kaitsta. väga väga väga raske. Aga no ilukirjandus annab mulle mõnikord selle kujutlusvõime, et kuidas inimene võiks ennast tunda, kui teda sellise pisiasja pärast ahistatakse või rünnatakse, aga detaile ma ei tea, samuti pole ma ka suuremasi puudega veel, silmad on peas, jalad veel liiguvad, aga näiteks minu kasuema ei saa liikuda treppidel ja see ajab mind juba natuke närvi, kui ma kultuuriasutustesse kedagi kaasa ei saa võtta, sest nad raiped pole mõelnud ratastooliga või raske liikumisega inimesele. ühesõnaga praktikas - ma tahaks lihtsalt, et kõikidel oleks ligipääs infole, elule, teistele inimestele - aga ma raibe ju ise ei tea, kuidas seda ligipääsu tekitada, ses mõttes, et selleks tuleb omada lapsi ja vanainimesi ja erinevates olukordades olevaid sõpru, tuttavaid, sugulasi. see vist ei tähenda sama, mis võuk. aga jah. selle minu maailma sees on kõik inimesed võimelised kõigiga suhtlema ka siis kui nad samal ajal valivad Ekret ja teine pooldab puhtalt sotse või maiteagi reformi.
02 oktoober 2026
öölaps ja rosaarium - kategooriate purustajad, mis loodus ja inimene - ikka loodusinimene, inimloodus
Eile vaatasime Henrykuga üle "Öölapse" ja väga naljakas oli. ses mõttes Henryku vennaga on ka supernaljakas vaadata selliseid filme, kus sisuliselt üritatakse inimesele selgeks teha, et lapse sünd on selline elumuutev kogemus, et potensiaalseks valgu ja raua allikaks saab teise inimese veri ja keha - juba algusest peale. Et inimene ongi selline lihasöödik.
Ja selles on midagi jubenaljakat ja naljakasjubedat ja kui see kõik korrelleerida minu "Rosaariumile", mille lugemine võttis tsipp aega ja tsipp mõtisklemist teemal Carl Linne ja Taani ja Jüütimaa ja Napoleoni sõjad, mille käigus sisuliselt võeti maha hunnikute kaupa tammikuid, mis kaitsesid Taanimaad tuulte eest, siis võib juhtuda, et loodus polegi meist nii erinev, et äkki me isegi oleme osake loodusest. Mets, puu - nendel kõikidel on suurem funktsioon meie elus, kui me usume. Puu sees on mingi määratu vägi, millega ta varjab meid päikese ja vihma ja veel millegi eest, mis võib meile haiget teha, võtab meid embusse, kui oleme pisikesed poisid või tüdrukud, kisub meid taeva poole. Aga enamasti inimesed ei märka seda, sest ühel hetkel vaatame me otse enda ette, olgu me autos, seal on lihtsam otse enda ette märgata, aga mitte kõrvale või veel kõrvale või olgu me tänaval ühest kohast teise liikumas. Ja väga vähe märkavad puude olemasolu meiesugused, keda ümbritsevad isegi nn nõukaaja piirkondades nagu Lasnamäe või Õismäe suured uhked puud. Need on tüütud, sest okkad kukuvad alla ja lehed ja kevaditi hunnikute kaupa õietolmu ja õisi. sügisel lendavad suured oksad alla.
Sellest see taanlaste normaalse kõrgusega majade armastus, jalgrattaarmastus jne. Nad on juba endale selgeks saanud nii 200 pluss aastaga, et puude puudumine on suurim puue, mis ühes linnas, ühel maal olla saab. Ja see raamat "Rosaarium", kus puud või siis iseäralikud puud-loomad-inimesed segu tulnukad vallutavad maa, on üdini taani värk. Johanne on ka üdini taani tüdrukpoiss. Ja selle tuules minna vaatama uuesti Hõffil nähtud "Öölast"on kuidagi selgusttoov. Variant, millele ma mõtlesin ka kevadel, kus ma filmi vaatasin, et aga mis siis juhtub, kui kogu perekond lepibki, et ongi selline laps ja siis ongi nii. Rosaariumis on vähemalt peakangelastel mingi sisemine jõud, mis nõuab leppimist sellega, et on loodus ja inimene on üks, et õudus pole lõputu, vaid ta lõpeb sel hetkel, kui keegi lepib olukorraga. Olgu see siis leppimine sellega, et keegi on mees ja naine korraga või siis rohkem nagu naine või taiminimene.
Sest üks teos räägib tulevikust, teine minevikust ja mõlemad põrkuvad selle maailma kategooriatega. Inimene ja loom ja taim - kõik justkui eraldi, aga nii "Rosaariumis" kui ka "Öölapses" on nad kõik justkui koos ja moodustavad millegi täiesti raamatus uue ja filmis iidse. Olles viimasel ajal poja tõttu nii dinosaurustesse ja loomadesse ja teaduslukku oma aega ja energiat pannud, sest päriselt kooli ajal, puberteedi kohale jõudes tundus kõige igavam tund bioloogia, sest nagu päriselt, nagu päriselt, ausalt - mida see mulle tol hetkel andis, see ei seletanud ära isegi mu ärevust, leina, valu, ahastust, hirmu, õudset tunnet, kui vaatasin käsi ja mõtlesin/tundsin/avastasin, et need polegi minu käed, see polegi minu keha, see kõik ei olegi minu oma, see on mingi halb unenägu, kust on võimatu välja pääseda, ainult unistades mingist Valgest ilusast printsist. Oli üks ülikhuul klassivend, siiani üks väga khuul näitleja, inimesena ei saanud ma teda kunagi tundma õpitud ja praegu oleks juba hilja, igatahes nii äge, et oli, nii kurb, et ma ei saanud kunagi tema päris sõbraks ja tema minu sõbraks. Igatahes nüüd ma saan aru, et me tuleme kuskilt, et me pole nii kategooriliselt eraldatud ei loodusest, ei folkloorist, loomadest, taimedest ja selles kuulumises on midagi õudset - ja selles, kui loed seda Charles Darwini järeldust, et me kuulumegi tegelikult loomariiki ja taimeriiki ja me võime olla üheaegselt mehed ja naised ja pojad ja tütred ja õed ja vennad. Ei olegi selliseid hierarhilisi kategooriaid, nagu mees ja naine. Ja toiduks võivad meile olla nii õhk kui liha kui taimed.
Tegelikult tegelevad mõlemad teosed kategooriate hägustumisega - sellega, et oled inimene, aga tegelikult ka loom või troll või eelajalooline ahvike või taim. Ja selles, et me paralleelselt last oma ihus kasvatades ja teda imetades moodustame hetkeks mingi loomaliku olemise on omamoodi hullumeelne ja ilus ja õudne korraga. Naised kogevad seda kategooriate hägustumist kõige füüsilisemalt last sünnitades, imetades ja ka Charlotte Weitze rosaariumis on need, kes on korraga taimed ja inimesed ja loomad. Olgu see siis Esther või Fine. Ilmselt soovib seda taimeks olemise kogemust endale saada ka Johannes, sest tema esimene võimekus on muunduda Johanneks.
Sveta rääkis, et ta ei teadnud, kas talle meeldib see raamat. No mulle meeldib, sest hetkel hulbingi siin Pangaea hiigelmandril ja mõtlen, et kes on inimesed ja kus on nende tulevik. Me justkui kuulume tehniliste vidinate, videode ja Tammsaare pargis popiks saamise himus tantsivate puberteediealiste plikade hulka, kes jagavad oma rõõmu vaid laikidehimus ja kes vajavad seda rõõmu, et võib-olla toita oma inimeseks olemise rõõmu. mulle tuleb meelde see imelik hetk, kus Tallinna õpetajaks õppimise seminaril rääkisin oma klassi õpilasest, kellel olid ilusad küüned, et kiitsin tema küüsi, sest tegelikult ta oskaski neid küüsi ise endale teha ja ta nägigi nendega tipp-topp välja, mis siis et muidu akadeemiliselt mitte eriti võimekas tüdruk ja kui ma siis sellest seal õpetajate mingil seminaril kellelegi rääkisin, siis kuulsin korraga mingit sellist lauset, et jumala eest ärge kiitke selliseid väliseid vidinaid, et see õpetab valet väärtussüsteemi, et tüdrukud ei ole lihtsalt/ainult ilusad. Aga tüdrukud ja poisid on KA ilusad. ET lisaks sellele muule, mis nad on, võivad nad KA ilusad olla. No kuidas siis nüüd seda asja võtta - kui sa tahad, et inimene ennast väärtustaks ja julgeks igas olukorras jääda ja olla tema ise, siis sa väärtustad ka neid oskusi, mis sinu meelest tunduvad ohkuipealiskaudsed.
Ja ehk peaksin ka lisama, et see peaks nüüd olema minu uus teine mina - võiks olla õnnelik ja suuta teisi ka teha õnnelikuks.
a rõõmu valmistavad inimesele endale ja kui väga hästi läheb, siis ka teistele tema ümber.

