Eile vaatasime Henrykuga üle "Öölapse" ja väga naljakas oli. ses mõttes Henryku vennaga on ka supernaljakas vaadata selliseid filme, kus sisuliselt üritatakse inimesele selgeks teha, et lapse sünd on selline elumuutev kogemus, et potensiaalseks valgu ja raua allikaks saab teise inimese veri ja keha - juba algusest peale. Et inimene ongi selline lihasöödik.
Ja selles on midagi jubenaljakat ja naljakasjubedat ja kui see kõik korrelleerida minu "Rosaariumile", mille lugemine võttis tsipp aega ja tsipp mõtisklemist teemal Carl Linne ja Taani ja Jüütimaa ja Napoleoni sõjad, mille käigus sisuliselt võeti maha hunnikute kaupa tammikuid, mis kaitsesid Taanimaad tuulte eest, siis võib juhtuda, et loodus polegi meist nii erinev, et äkki me isegi oleme osake loodusest. Mets, puu - nendel kõikidel on suurem funktsioon meie elus, kui me usume. Puu sees on mingi määratu vägi, millega ta varjab meid päikese ja vihma ja veel millegi eest, mis võib meile haiget teha, võtab meid embusse, kui oleme pisikesed poisid või tüdrukud, kisub meid taeva poole. Aga enamasti inimesed ei märka seda, sest ühel hetkel vaatame me otse enda ette, olgu me autos, seal on lihtsam otse enda ette märgata, aga mitte kõrvale või veel kõrvale või olgu me tänaval ühest kohast teise liikumas. Ja väga vähe märkavad puude olemasolu meiesugused, keda ümbritsevad isegi nn nõukaaja piirkondades nagu Lasnamäe või Õismäe suured uhked puud. Need on tüütud, sest okkad kukuvad alla ja lehed ja kevaditi hunnikute kaupa õietolmu ja õisi. sügisel lendavad suured oksad alla.
Sellest see taanlaste normaalse kõrgusega majade armastus, jalgrattaarmastus jne. Nad on juba endale selgeks saanud nii 200 pluss aastaga, et puude puudumine on suurim puue, mis ühes linnas, ühel maal olla saab. Ja see raamat "Rosaarium", kus puud või siis iseäralikud puud-loomad-inimesed segu tulnukad vallutavad maa, on üdini taani värk. Johanne on ka üdini taani tüdrukpoiss. Ja selle tuules minna vaatama uuesti Hõffil nähtud "Öölast"on kuidagi selgusttoov. Variant, millele ma mõtlesin ka kevadel, kus ma filmi vaatasin, et aga mis siis juhtub, kui kogu perekond lepibki, et ongi selline laps ja siis ongi nii. Rosaariumis on vähemalt peakangelastel mingi sisemine jõud, mis nõuab leppimist sellega, et on loodus ja inimene on üks, et õudus pole lõputu, vaid ta lõpeb sel hetkel, kui keegi lepib olukorraga. Olgu see siis leppimine sellega, et keegi on mees ja naine korraga või siis rohkem nagu naine või taiminimene.
Sest üks teos räägib tulevikust, teine minevikust ja mõlemad põrkuvad selle maailma kategooriatega. Inimene ja loom ja taim - kõik justkui eraldi, aga nii "Rosaariumis" kui ka "Öölapses" on nad kõik justkui koos ja moodustavad millegi täiesti raamatus uue ja filmis iidse. Olles viimasel ajal poja tõttu nii dinosaurustesse ja loomadesse ja teaduslukku oma aega ja energiat pannud, sest päriselt kooli ajal, puberteedi kohale jõudes tundus kõige igavam tund bioloogia, sest nagu päriselt, nagu päriselt, ausalt - mida see mulle tol hetkel andis, see ei seletanud ära isegi mu ärevust, leina, valu, ahastust, hirmu, õudset tunnet, kui vaatasin käsi ja mõtlesin/tundsin/avastasin, et need polegi minu käed, see polegi minu keha, see kõik ei olegi minu oma, see on mingi halb unenägu, kust on võimatu välja pääseda, ainult unistades mingist Valgest ilusast printsist. Oli üks ülikhuul klassivend, siiani üks väga khuul näitleja, inimesena ei saanud ma teda kunagi tundma õpitud ja praegu oleks juba hilja, igatahes nii äge, et oli, nii kurb, et ma ei saanud kunagi tema päris sõbraks ja tema minu sõbraks. Igatahes nüüd ma saan aru, et me tuleme kuskilt, et me pole nii kategooriliselt eraldatud ei loodusest, ei folkloorist, loomadest, taimedest ja selles kuulumises on midagi õudset - ja selles, kui loed seda Charles Darwini järeldust, et me kuulumegi tegelikult loomariiki ja taimeriiki ja me võime olla üheaegselt mehed ja naised ja pojad ja tütred ja õed ja vennad. Ei olegi selliseid hierarhilisi kategooriaid, nagu mees ja naine. Ja toiduks võivad meile olla nii õhk kui liha kui taimed.
Tegelikult tegelevad mõlemad teosed kategooriate hägustumisega - sellega, et oled inimene, aga tegelikult ka loom või troll või eelajalooline ahvike või taim. Ja selles, et me paralleelselt last oma ihus kasvatades ja teda imetades moodustame hetkeks mingi loomaliku olemise on omamoodi hullumeelne ja ilus ja õudne korraga. Naised kogevad seda kategooriate hägustumist kõige füüsilisemalt last sünnitades, imetades ja ka Charlotte Weitze rosaariumis on need, kes on korraga taimed ja inimesed ja loomad. Olgu see siis Esther või Fine. Ilmselt soovib seda taimeks olemise kogemust endale saada ka Johannes, sest tema esimene võimekus on muunduda Johanneks.
Sveta rääkis, et ta ei teadnud, kas talle meeldib see raamat. No mulle meeldib, sest hetkel hulbingi siin Pangaea hiigelmandril ja mõtlen, et kes on inimesed ja kus on nende tulevik. Me justkui kuulume tehniliste vidinate, videode ja Tammsaare pargis popiks saamise himus tantsivate puberteediealiste plikade hulka, kes jagavad oma rõõmu vaid laikidehimus ja kes vajavad seda rõõmu, et võib-olla toita oma inimeseks olemise rõõmu. mulle tuleb meelde see imelik hetk, kus Tallinna õpetajaks õppimise seminaril rääkisin oma klassi õpilasest, kellel olid ilusad küüned, et kiitsin tema küüsi, sest tegelikult ta oskaski neid küüsi ise endale teha ja ta nägigi nendega tipp-topp välja, mis siis et muidu akadeemiliselt mitte eriti võimekas tüdruk ja kui ma siis sellest seal õpetajate mingil seminaril kellelegi rääkisin, siis kuulsin korraga mingit sellist lauset, et jumala eest ärge kiitke selliseid väliseid vidinaid, et see õpetab valet väärtussüsteemi, et tüdrukud ei ole lihtsalt/ainult ilusad. Aga tüdrukud ja poisid on KA ilusad. ET lisaks sellele muule, mis nad on, võivad nad KA ilusad olla. No kuidas siis nüüd seda asja võtta - kui sa tahad, et inimene ennast väärtustaks ja julgeks igas olukorras jääda ja olla tema ise, siis sa väärtustad ka neid oskusi, mis sinu meelest tunduvad ohkuipealiskaudsed.
Ja ehk peaksin ka lisama, et see peaks nüüd olema minu uus teine mina - võiks olla õnnelik ja suuta teisi ka teha õnnelikuks.
a rõõmu valmistavad inimesele endale ja kui väga hästi läheb, siis ka teistele tema ümber.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar